Rahvasaadik raius riigikogu romaani

Urmas Espenberg rahvasaadikuna 2020. aastal riigikogu saalis. Foto: Mihkel Maripuu

Selle aasta 20. augustil ilmus Eesti Vabariigi 30. taasiseseisvumise aastapäevaks Urmas Espenbergilt parlamendiromaan «Taassünd». Nii suurejoonelisi raamatuprojekte tuleb tänapäeva kiireloomulises ja pealiskaudses digiühiskonnas ette harva. Ikkagi 855 lehekülge teksti tõesti heas suures ja kergesti loetavas kirjas.

Lähimast minevikust meenub vaid Savisaare «Peaminister» ja toogi tuhandeleheküljeline «tellis» sisaldas palju fotosid ning dokumente. Antud juhul on aga tegu täisromaaniga. Mahuka töö eesmärgiks ei näi olevat püüe lihtsalt kronoloogilis-ajaloolist tühimikku täita, ühekülgselt poolautobiograafilist ilukirjandust edendada või otsida taga ammukadunud aegu ja radu, nagu seda omal ajal tegid Marques ja Carpentier, pealegi räägitakse lähiminevikust.

Juunis nägi ilmavalgust teinegi lähiajalugu käsitlev raamat «Välisminister», kuid Urmas Rein­salu lugu oli puhas dokumentaaljutustus. Näib, et fiktsioonilise «Taasünni» puhul polegi nii oluline, kus lõpeb ajalooteadus, dokumentaaljutustus, poliitiline belletristika ning algab ilukirjandus. Sest raamatu aluseks on oluline tükk lähiminevikust, Eesti riigi ja kultuuri püsimisele väga murdelisest ajast, mille edasiandmiseks on autor kasutatud ilukirjanduslikku vormi.

Espenberg on varemgi katsetanud tekstiloome piiridega, kuid erilist ühiskondlikku tunnustust pole see talle toonud, sest žanriloome ja lugeja vastuvõtupiiride kompamine – üleva ja madala, fiktiivse ja dokumentaalse, erootilise ja filosoofilise kokkusulatamine on üsna raske ja tänamatu kunst. Näib, et seekord on asi paremini õnnestunud.