Viljandis maasse torgatud flööt sattus viljakasse pinnasesse

Viljandi Linnakapell 2008. aastal. Foto: Viljandi Linnakapell

Elame kultuuris, kus parim ja üllaim osa inimeste tegemistest saab monumentideks, millede olemasolu fakt, asukoht ja suurus peaksid andma möödujale mõista vastavate saavutuste tähtsusest, vajadusest neid mitte unustada, soovitusest neid au sees pidada. Need suured inimesed ja teod, kes/mis ei pälvi marmorist või pronksist kuju, ent on samuti vähemalt kellegi kirjaoskaja silmis selleks liiga olulised, et sattuda unustuse laiade ja raskete roomikute alla, pälvivad sageli mõttelise monumendi, mis tehtud paberist: raamatu. Mis on tegelikult hästi saadud, sest nagu teame, pole keskeltläbi midagi ajutisemat igaveseks püstitatud raud- ja kivi­skulptuuridest. Raamatud seevastu kipuvad säilima ja kestma.

Üks selline, kel pole ilmselt lootust memoriaalsele skulptuurigrupile linna keskväljakul, ega isegi mitte kuldtähtedes mälestusplaadile kuskil avalikul seinal, ent kes sai tänavu oma pärandile pühendatud raamatu, on Viljandi vanamuusika skeene. See koosneb kolmest eraldiseisvast, ent genealoogiliselt omavahel seotud üksusest: Viljandi Linnakapellist, Viljandi vanamuusika suvekursusest ja Viljandi vanamuusika festivalist. Teose autor Maret Tomson on nende ajalood ladusalt lahti kirjutanud.

Kõnealuse raamatu mastaap annab mõista, et selle objekt on oluline, väärikas ning meenutamist ja mäletamist väärt. Teos tuletab meile meelde, et Viljandi pole muusika kontekstis mitte üksnes folgi- ja rokilinn, nagu on hakatud viimastel aastakümnetel pooleldi õigustatult arvama (olgugi, et sealne rokielu, sh festival Rock Ramp, on hetkel varjusurmas), vaid ühtlasi – ning ajaloolises liinis eelkõige – vanamuusika linn.

Tänavu sügisel möödus 50 aastat Viljandi Linnakapelli asutamisest. See nüüdseks juba viis aastat pausil olev kollektiiv oli omal ajal üks esimesi vanamuusika ansambleid Eestis (muu hulgas nt aastake vanem kui Hortus Musicus). 1982. aastal said kapelli tegevuse kõrvalt alguse vanamuusikakursused (kuuldavasti esimesed tollases NSV Liidus). 1989. aastal sündis siiani edukalt barokkiv Viljandi vanamuusika festival, mis oli esimene omataoline Eestis.

Teos on albumi formaadiga: suured leheküljed, palju fotosid. Mare Hunt ja Katrin Kaev on terviku väga maitsekalt küljendanud-kujundanud, tekst ja pilt püsivad lugejasõbralikus tasakaalus. Ideaalis võinuks raamatuga kaasas olla ka mingi helikandja. Odavuse ja mahutavuse mõttes sobinuks hästi CD, aga see formaat on vähemalt ajutiselt moest ja kasutusest väljas. Seega panin sirvimisel taustaks mängima Viljandi Linnakapelli salvestusi ETV videoarhiivist.