Jim Jarmusch teeb oma meistriteoses «Paterson» (2016) sedasama: Patersoni linnas elav bussijuht Paterson ärkab, sõidab bussiga ringi, lõõgastub, läheb magama, vaatab koske ja luuletab vahel väikestest asjadest, vahel armastusest. Tal on imearmas naine, kelle ainsaks puuduseks on ta koer. See film sunnib end ikka ja jälle vaatama, sest samasuguse zen’i saavutamine tundub ihaldusväärne – kes ei tahaks lihtsalt elada ja olla õnnelik? Tunnistan, et kui mul õnnestus keegi veel kinno vedada «Patersoni» vaatama, siis öeldi, et uni tuli peale. Midagi ei toimu, ainult tehakse igapäevaseid asju, süüakse, käiakse kõrtsis ja siis kordub see kõik uuesti.
Bussijuht Patersoni luuletused on kirjutanud William Carlos Williamsi auhinna laureaat, kaasaegne USA luuletaja Ron Padgett, kelle ainus eesti keeles avaldatud luuletus on «Kuidas olla täiuslik» (Akadeemia, 12/2017, tlk Marju Randlane). Täiuse poole püüdlemiseks tuleb näiteks pesta hambaid, iga päev midagi uut õppida ning mitte käia ringi rongijaamades, pomisedes «Me kõik saame surma!».
Lihtsaid eluseiku asuski esimeste seas kirjeldama William Carlos Williams. Tema loomingust loetakse filmis «Paterson» ette luuletus «Ma lihtsalt ütlen»: «et sõin ära / need ploomid / mis olid / külmkapis // ja mida / sa võib-olla / hoidsid / hommikueineks // Andesta / nad olid nii maitsvad / nii magusad / ja nii külmad» (lk 70). See tõlge kuulub äsja «Hingesalve» luulesarjas avaldatud Williamsi kogumikku «Kevad ja üldse», mille on tõlkinud ja 10-leheküljelise saatesõnaga varustanud Rein Raud.