Ameerika luuletaja William Carlos Williams (1883–1963) peatab oma luuletustes aja – ta kirjeldab tavalise inimese pilgu ees avanevat hetke, kui neegritar haigutab aknal, kui mööda sõidab tuletõrjeauto, mille peal on suur number 5, kui tüdrukud söövad roosat suhkruvatti, kui kass ronib üle moosiriiuli. Ja midagi rohkem ei olegi, need on elu stoppkaadrid, mis panevad lugeja mõtlema, et elu tuleks vaadata lahtiste silmadega, vaadata kõige väiksemaidki asju, mitte kiirustada, mitte tormata elust läbi, sest elu koosnebki väikestest asjadest.
AK ⟩ Petlikult lihtne elu
Jim Jarmusch teeb oma meistriteoses «Paterson» (2016) sedasama: Patersoni linnas elav bussijuht Paterson ärkab, sõidab bussiga ringi, lõõgastub, läheb magama, vaatab koske ja luuletab vahel väikestest asjadest, vahel armastusest. Tal on imearmas naine, kelle ainsaks puuduseks on ta koer. See film sunnib end ikka ja jälle vaatama, sest samasuguse zen’i saavutamine tundub ihaldusväärne – kes ei tahaks lihtsalt elada ja olla õnnelik? Tunnistan, et kui mul õnnestus keegi veel kinno vedada «Patersoni» vaatama, siis öeldi, et uni tuli peale. Midagi ei toimu, ainult tehakse igapäevaseid asju, süüakse, käiakse kõrtsis ja siis kordub see kõik uuesti.
Bussijuht Patersoni luuletused on kirjutanud William Carlos Williamsi auhinna laureaat, kaasaegne USA luuletaja Ron Padgett, kelle ainus eesti keeles avaldatud luuletus on «Kuidas olla täiuslik» (Akadeemia, 12/2017, tlk Marju Randlane). Täiuse poole püüdlemiseks tuleb näiteks pesta hambaid, iga päev midagi uut õppida ning mitte käia ringi rongijaamades, pomisedes «Me kõik saame surma!».