ARVUSTUS ⟩ Muusika, mida kriitikud jälestavad

Paljud vihkavad, paljud armastavad: Kenny G ja tema saksofon. Foto: Kaader filmist

Ülemöödunud nädalal ilmus maailma enim müüdud instrumentaalmuusiku Kenny G uus album «New Standards». Sellel on ka duett teise saksofonisti Stan Getziga. Getz on küll kolm aastakümmet surnud, aga sellel plaadil esitab ta lugu, mida eluajal kunagi mängida ei saanudki. Kenny G nimelt on noppinud kokku Getzi mängitud noodid ja nendest plaadile hoopis uue loo vorminud.

Praeguseks 65-aastane Kenny G, kelle sünninimi on Kenneth Bruce Gorelick, ise juba rõõmsalt ootas, et saab sellise pühadusepilastuse eest džässikriitikutelt vastu päid ja jalgu, nagu ta märkis ka hiljuti linastunud dokumentaalfilmis «Kuulates Kenny G-d» («Listening to Kenny G»). Samasugust pahandust on ta teinud juba möödunud sajandi lõpus, kui võttis ühe Louis Armstrongi loo ja tegi sellele uue tausta. See sundis kitarrist Pat Methenyt kirjutama raevuka arvamuse Kenny G kohta. Samas, Metheny leidis oma kirjas, et miski peaks ikka püha ka olema. Dokumentaalfilmis, mis on Eesti vaatajale seaduslikul moel kättesaadav Telia TV kaudu, tõstatatakse õigustatult küsimus, kas Armstrong oleks oma muusikat pühaks pidanud.

Rahuldub vaid parimaga

Tegelikult, «Kuulates Kenny G-d» on film, mis tekitab vähemalt minus segadust. Ühelt poolt on selle peategelane omajagu naeruväärne kuju. Ta on imala liftimuusika sünonüüm. Tema üle on nalja visatud ilmselt pea igas huumorisaates. «South Parkis» näiteks pandi ta õpetajat mr Garrisoni seksuaalselt ahistama ja puhuma «pruuni nooti», mille peale kogu maailm, kes seda kuulis, end täis pasandas.