Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Majad kui sisikond, arhitekt kui jumal
In memoriam Richard Rogers (1933–2021)

Lloyd’si büroohoone interjöör nagu kaader Fritz Langi filmist «Metropolis».  FOTO: Henry Nicholls

Briti arhitekt Richard Rogers läks 18. detsembril 88-aastasena manala teele. Paluks teda mitte segi ajada «Heliseva muusika» helilooja Richard Rodgersiga, kes suri ka detsembris, aga aastal 1979. Kui te siiski tahate neist kahest Richardist ühes isikus rääkida, siis pole ka hullu, helilooja ja arhitekt on teatud mõttes sarnased ametid ning Ri­chard Rogersi loodud massiivseid ja ikoonilisi hooneid võib kindlasti nimetada helisevateks.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

2004. aastal sõitsin esimest korda elus Londonisse ja mäletan selgelt, et üks selle reisi n-ö esteetilisi kulminatsioone minu tolle hetke isikule oli kohtumine Richard Rogersi projekteeritud Lloydsi büroohoonega (valmis 1986) London Citys – voolujooneliselt väänduvad läikivast alumiiniumist trepid, tehnitsistlikud ja (kõigi lemmiksõna) brutalistlikud geomeetriad, kõrged vertikaalsed avatud ruumid, katmata tugikonstruktsioonid jne.

See polnud lihtsalt kohtumine ühe suvalise majaga, vaid suurema fantaasiaga, mida see maja kultuuriliselt 80ndate vaimustusest kantud varastel nullindatel esindas – puhaste pindadega korporatiivne utoopia, nauditav ja kõhe samaaegselt. Selline vaporwave-maja. Hoone, mille n-ö sisikond on väljapoole pööratud: šahtid, torud, varutrepid ja ka muud strukturaalsed elemendid on peitmata kõigile imestada, mistõttu on sellist lähenemist nimetatud ka strukturaalseks ekspressionismiks. Teatud hilismodernistlik ettekujutus arhitektuurilisest aususest, luust, nahast ja skeletist.

Tagasi üles
Back