ARVUSTUS ⟩ Uus «Matrix»: kas samasse peeglisse on võimalik kaks korda astuda?

Keanu Reeves filmis «Matrix: Ülestõusmine». Foto: Filmikaader

• Nostalgiakriitiline ja eneseirooniline
• Lisaks muule ka lugu mäletamisest
• Astub hea maitse piirist mõnuga üle

Neljandal «Matrixi» filmil on palju probleeme, aga need on huvitavad probleemid. «Matrix Ülestõusmine» ei ürita eelmisi filme laadi poolest jätkata, kuid ometi toetub neile (eriti esimesele) väga tugevasti.

Mis on jäänud samaks ning millised rõhuasetused on vahepeal muutunud? On see järjepidevus, üleminek või katkestus? «Ülestõusmine» ei tee ka ise neist pingetest suurt saladust: juba filmi kõige esimeses stseenis küsib hääl: «Milleks kasutada vana koodi, et luua midagi uut?»

See hääl kuulub tegelasele nimega Bugs (Jessica Henwick), kes on «Matrixi» maailma uutest tegelastest ehk kõige cool’im. Filmi avab stseen, mis mängib kenasti publiku nostalgiale: me näeme taas esimese filmi avanud Trinity põgenemist agentide käest, kuid seekord on midagi teisiti, nihkes. Bugs jälgib koos publikuga, kuidas väikesed muudatused tuttavas mustris toovad kaasa suuremaid ning järsku avastab ta midagi, mis viib ta otsima ühte meile kõigile väga tuttavat ja olulist tegelast…

Thomas Anderson/Neo (Keanu Reeves), edukas arvutimängude looja, on omadega kinni jooksnud. Ta on läbi põlemas ning kõigele lisaks nõuab Warner Bros temalt järge tema kõige populaarsemale triloogiale. Vaimselt on ta kõigest võõrandunud ning füüsiliselt ei suuda ta enam hästi maailmas orienteeruda. Ümbritsev masinavärk oma rutiinide, nõudmiste ja müra täis ekraanidega teeb olemise väljakannatamatuks. Edukas mängulooja ei tunne nagu ta elaks päriselt omaenda elu. Lisaks üritavad kõik talle seletada, mis tegi tema eelneva töö nii heaks ning kuidas võiks järg vee ägedam tulla. (See kõik on lõbusalt eneseirooniline, kuid siit aimdub ka, kui isiklik uus «Matrixi» film selle tegijatele on.)

Taustal jooksevad stseenid esimesest «Matrixi» filmist. «Ülestõusmises» kasutatakse teadlikult ning kohati vaat et teatraalselt eelmiste filmide kaadreid. Foto: Filmikaader

Ainus, mis Andersonile veel kuidagi rõõmu teeb, on näha naist nimega Tiffany (Carrie-Anne Moss), kellega vesteldes selgub, et mõlemad tajuvad teisega suheldes mingit sidet, otsekui oleks nad juba varem kusagil kohtunud. Esimese hooga on natuke ehmatav näha vananevat Neo’t San Francisco hipsterite maailmas, kuid arvestades seda, keda (või mida) nood endast filmi kontekstis tegelikult kujutavad, näib selline valik õigustatud. Andersoni ja Tiffany (Neo ja Trinity) vestlused kohvikus on filmiliselt väga liigutavad ning mõjuvad muu keskkonna võltsi pinnapealsuse kõrval väga usutavana.

Keanu Reeves mängib endiselt otsingulist tegelast: näitlejana on tal alati Neo rollis olnud veider segu passiivsusest ja uudishimust, mis teeb temast üsna kummalise kangelase. Nüüd lisandub sellele ka vananemine, mis mõjub filmi kontekstis nagu eriti radikaalne eriefekt. Maailma jõhker surve ei taha vaibuda ning ühel hetkel otsustab Thomas Anderson, et ta ei taha oma eluga enam edasi minna. Ent siis ristub tema tee Bugsiga. Sealt läheb käima klassikaline eneseavastamise teekond peeglitagusesse maailma, mille käigus me kohtame ka mitmeid justkui juba tuttavaid tegelasi, aga natuke uues kuues. Üles astuvad nii Morpheus kui ka Smith, kuid kumbki neist pole enam päris see, keda me mäletame.

Neo (Keanu Reeves) ja küberpunkar Bugs (Jessica Henwick) filmis «Matrix: Ülestõusmine». Foto: Filmikaader

See on nüüd küll midagi, mis vajaks natuke lahti pakkimist: miks mängivad osasid tuttavaid tegelasi täiesti teised näitlejad? «Matrix: Ülestõusmine» püüab edasi anda samu kõhklusi, dilemmasid ja vastupanuvorme, mida ka kõige esimene «Matrix» – see on update’itud lihtsalt tänapäeva. Kuid lisaks kõigele muule on uus film ka lugu mäletamisest või meie suhtest minevikuga (näiteks kangelaste hõljuki nimi on seekord Mnemosyne). Uues filmis kasutatakse ka teadlikult ning kohati vaat et teatraalselt eelmiste filmide kaadreid. «Ülestõusmise» suhe oma minevikku on pärimuslik. Jätkatakse sealt, kus eelmised filmid lõppesid, kuid lugu läheb ka edasi; eelnev raamistatakse ümber.

Niisiis, déjà vu. Tragöödia või farss? Ei kumbki. Pigem teatav mängulisus, huligaansus, kindlatest vormidest eemaldumine. Et Morpheus on oma nime saanud kreeka mütoloogia unenäojumalalt («Morpheus» tähendab «kujundajat»), siis on igati sobilik, et ka tema enese vorm aeg-ajalt muutub. Näitleja Yahya Abdul-Mateen II asetamine Neo mentori rolli põhjendatakse loo sees kenasti ära ning uus rollilahendus on ka täiesti teadlikult kunagisest Lawrence Fishburne’i omast erinev. See on lõbus, põiklev ning meeldivalt nahhaalne, kuigi vajab veidi harjumist. Kõik naljad ei toimi ning arvata võib, et see roll võib osasid vaatajaid ka närvi ajada, kuna fännikultuur on teadupärast väga konservatiivne.

Yahya Abdul-Mateen II filmis «Matrix: Ülestõusmine» Foto: Filmikaader

See-eest Jonathan Groffi mängitud Smith on pigem pettumus, ja seda mitte näitlejatöö tõttu, vaid kuna ta tegelasel pole tegelikult filmis midagi teha. Uus Smith on oma olekult kõvasti queer’im kui ta oli Hugo Weavingi mängituna (mis võiks ju põhimõtteliselt avada tegelases uusi tahke), aga kahjuks pole tema repliigid enam ammu sama huvitavad või tabavad olnud kui algses filmis – pigem meenutavad need tema teises ja kolmandas osas esitatud sisutühje pseudofilosoofilisi monolooge.

Jonathan Groff mängib oma tegelast hästi, kuid sellel karakteril pole filmis eriti midagi teha. Foto: Filmikaader

Kahjuks on ka filmi kung fu ja võitlusstseenid eelnevaga võrreldes palju kehvemad. Esimese filmi filigraansete kaklusstseenide asemel (mille puhul tõesti tundus, et näitlejad tahavad oma löökidega üksteist tabada, mitte ei teosta enne kokkulepitud koreograafiat) on nüüd palju tiheda montaažiga pimedas sahmerdamist, mille puhul ei näe hästi kuidas täpselt kes keda lööb. Sellest on väga kahju.

Tore on aga see, kuidas film ühendab väga järjepidevat omavahel esteetikaid ja stiile või laade, mis ei tohiks absoluutselt omavahel kokku minna – ja mõnikord ei lähegi. Ent aeg-ajalt on tulemus üllatavalt sujuv. Kohati domineerib siin klassikaline küberpungi maailm, ent siis aga võtab võimust hoopis super-lopsakas, kriiskavalt värvikirev esteetika; eikusagilt tuleb sisse stanislavskilik psühholoogiline realism ning vahepeal läheb asi hoopis täiesti deliirseks nagu mõnes jaapani animes – hea näide sellest on robot Kujaku, kes näeb põhimõtteliselt välja nagu tihase ja raikala segu. «Matrix: Ülestõusmine» flirdib hea maitse piiriga ning kohati astub sellest piirist mõnuga üle. Sealjuures on näha, et filmitegijad tegid täpselt selle filmi, mida nad tahtsid teha. See nõuab julgust.

Uus «Matrix» on niisiis korraga ulakas nostalgiakriitika kui ka originaalitruu järg, mis võtab eelnevaid filme arvesse, kuid arendab nende loodud maailma edasi. Ent samasse peeglisse pole võimalik kaks korda astuda, isegi kui väga tahaks – samad väärtused ja tähendused mõjuvad tänases kontekstis paratamatult teistmoodi. Kuid kas ka uutmoodi? Nagu ütleb Bugs filmi keskel, muudab Matrix iga idee, iga unenäo (unelma, unistuse) relvaks. Kuidas on võimalik inimesel masinavärgile vastu hakata kui ta on ise juba selle osaks saanud? Igasugune kriitika, vastupanu ja mäss muudetakse tänapäeval juba ette ühiskondliku aparaadi osaks. Ja see ongi tegelikult ka uue filmi teema ja selle keskne küsimus: kas «Matrix Ülestõusmine» muutub ise selleks samaks asjaks, mida ta kritiseerib, või mitte?

«Matrix: Ülestõusmine» sisaldab ka geniaalse nimega kohvikut. Foto: Filmikaader

ARVUSTUS

«Matrix Ülestõusmine»

Filmi pikkus: 2 tundi ja 28 minutit

Lavastaja: Lana Wachowski

Stsenaristid: Lana Wachowski, David Mitchell ja Aleksandar Hemon

Osatäitjad: Keanu Reeves, Carrie-Anne Moss, Christina Ricci, Jessica Henwick, Priyanka Chopra, Yahya Abdul-Mateen II, Neil Patrick Harris, Jada Pinkett-Smith, Lambert Wilson jt.