Lauri Lagle uus oaas on nukker, aga soe

Lauri Lagle lavastus «Tähtede all» Von Krahli teatris. Ingmar Jõela, Markus Truup, Marika Vaarik ja Katariina Tamm. Foto: Von Krahl

On reede õhtu, kell näitab kümmekond minutit pärast üheksat ja ma astun Von Krahli teatrimajast välja. Mööda pidulistest kihavaid vanalinna tänavaid kodu poole liikudes saan äkitselt aru, et alles siin toimub viimane stseen Lauri Lagle uuslavastusest «Tähtede all».

Jälgin tänaval mööduvaid seltskondi, kes valju jutuvadina saatel öösse tõttavad. Piilun sisse baariaknast, kust paistab inimesi täis tantsupõrand – kaveribändi saatel keerutades hoitakse teineteise ligi ja haaratakse kaaslasel käest. Saan aru, et inimese loomulik olek on koos olek. Sellele vihjab ka Lagle lavastus.

Kui lavastuse «Tähtede all» tutvustus küsib, mis on see igatsus, mis meid kõiki ühendab, siis etendus näib vastavat, et tõenäoliselt on see igatsus läheduse järele. Laval tegutseb üks isemoodi kohvik, külastajateks seitse näitlejat, kes etenduse jooksul kordagi saalist ei lahku. Ruumis domineerivad kollakad-oranžid toonid ning näitlejad kannavad (ussi)nahkseid saapaid ja jakke nagu kauboid Metsikus Läänes – seda lavamaailma ümbritseb justkui kõrb. Kohvik nimega Tähtede All paistab siis omakorda ühe nukra oaasina keset kõrbe.