Kirjanik, kes on lahustunud oma teostesse ja tegelastesse

Andrei Ivanovi autorihääle taga olev subjektsus on ühtaegu särtsuv, skisofreeniline ning fookusest väljas, hajub otsapidi (meta)fiktsionaalsusse. Foto: Mihkel Maripuu

Kui Andrei Ivanovi teos «Untermensch: minu lõhkikistud osa» jaanuaris Loomingu Raamatukogu uue aastakäigu avanumbrina ilmus, panin selle oma lugemislaua nurgale ootama – nii nagu iga profülaktikust narkomaan hoiab kuskil käeulatuses üht kanget ja eksootilist meelemürki juhuks, kui tavapäraselt tarvitatavad ained on kas otsas või kaotanud oma mõju.

Lasin «Untermensch’il» ligemale 11 kuud avamata kujul laagerduda ning korkisin selle äsjaste kirikupühade ajal pidulikult lahti mitte kui kirjandusliku esmaabi (mida ma tegelikult ei vajanud), vaid kui šampanja, millega tähistada privaatselt ja kultuurselt Ivanovi 50. sünnipäeva. Palju õnne! Šampanjaks osutus see teos ka oma toimelt. Tegu on kiirelt tuju ja toonust tõstva, ent pikemalt tarbides natuke raskemeelseks tegeva lektüüriga.

See on kirjandusteos kirjanikust ja kirjandusest. Ühes programmilisena mõjuvas lauses võtab Ivanov kelmika kujundiga kokku nende kahe tragikoomilise suhte: «Kirjanduses on nagu meelesõgedate majas: on patsiente, kes on sattunud sinna juhuslikult ja lühikeseks ajaks, sõbrad-sugulased käivad neid vaatamas, neil on kodu, on töö – ajakirjandus, filmindus, miski kuskil, armuke –, peagi nad lahkuvad, aga on ka selliseid, keda ei käi keegi vaatamas, nad on kogu aeg haiglas, neil pole kuhugi minna, neil pole kõrval midagi, hullumaja on nende kodu» (lk 26).