Meie igapäevast sadomaso anna meile tänapäev...

Sandra Jõgeva, «Üks päev aastal 0». Foto: Raamat

Sandra Jõgeva romaani pealkiri «Üks päev aastal 0» osutab justkui uue ajaarvamise algusele. Ning seega ühtlasi senise ajaarvamise lõpule. Või lihtsalt aastapikkusele perioodile, mille tühisuse, ebaproduktiivsuse vms kujundlikuks markeerimiseks on autor otsinud abi numbrist null. Lugema hakates selgub, et teose tegevus toimub 2020. aasta 16. septembril – ühel pealtnäha suvalisel päeval tänase seisuga kaugeks ajalooks saanud esimese koroonasügise südames.

Saame teada, et see oli aasta viimane soe päev ning seega lõpp suvele ning kõigele, mida suvi nähtusena metafoorselt eneses kätkeb. On see meie ajastu sümboolse süütuse kaotamise lugu? Aeti meid sel päeval paradiisiaiast välja või hoopis sinna sisse? Ja milline seos on selle kõigega mustas latekskostüümis ja kõrgetel platvormsaabastel naisel, kes raamatu kaanepildil ühtaegu kutsuvalt ja ähvardavalt jalgu hargitab?

Jõgeva teos esindab oma fookuselt, struktuurilt ja hoiakult seda moodsat romaanitüüpi, kus tegelaste hulgas puudub selge peategelane (kangelasest rääkimata) ning autori püüdluseks näib olevat pakkuda pigem ajastu koondportreed. Siin on märksõnadena läbisegi jooga ja sadomaso, luksuskaubad ja inkassoteated, mahetoit ja alkoholism, seksuaalfantaasiad ja kättemaksuiha, karjääriplaanid ja enesetapumeeleolud jne. Üsna ehe ja etnograafiline materjal, peaaegu nagu teleseriaal «Õnne 13», üksnes kordades kangema kraadiga. Jõgeva romaani tegelased on kui autod, mis liiguvad kiirteel üksteise võidu gaasi lisades ja hooletult sõiduradasid vahetades vääramatu ahelavarii suunas.

Teos on mosaiikne ning mõjub seega lugedes nii oma tempo kui pealispindsuse tõttu natuke filmilikult – mõneleheküljelistes peatükkides, mis vahelduvad lugedes kiiresti, seikleb kümmekond tegelast, kes saavad kõik üsna ühevähe eetriaega.