/nginx/o/2021/12/27/14281094t1had69.jpg)
Uus-Meremaa filmirežissöörile Peter Jacksonile meeldib suurelt mõelda. 21. sajandil pole ta naljalt teinud filmi, mis ei kestaks üheksa tundi. Hea küll, kolm aastat tagasi tegi ta haruldasi arhiivikaadreid kokku pannes dokfilmi Esimesest maailmasõjast «They Shall Not Grow Old», kus saadi küll kahe tunniga hakkama.
Ta on The Beatlesi fänn, ja kui olla juba The Beatlesi fänn, on ka raske mitte suurelt mõelda. The Beatles on ju ikkagi kõigi aegade suurim bänd ja nii ka jääb. Kui Peter Jackson teeb filmi The Beatlesist, siis see kestab kaheksa tundi. Et oleks ikka film. Või ta ei teegi niivõrd filmi The Beatlesist, kuivõrd dokfilmi dokfilmist. Kaheksa tundi küll kolmes osas, mitte ühes jutis. Nagu ei olnud ka need «Sõrmuste isandad» ja «Kääbikud» ühes jutis, vaid ikka kolmes osas.
Kui The Beatles salvestas oma viimaseks jäänud plaati «Let It Be» (1970), oli seal juures ka võttemeeskond eesotsas režissöör Michael Lindsay-Hoggiga, kes pani sellest kokku dokfilmi «Let It Be» (1970). Materjali jäi kõvasti üle ja mõned aastad tagasi pöörduti sellega Peter Jacksoni poole. Meil on selline materjal, äkki saab filmi? Mis me laseme sel keldris kõduneda. Peter Jackson vaatas 150 tundi materjali läbi ja hakkas seda kokku panema. Filmitegu võttis kokku neli aastat. Algselt plaaniti paaritunnist kinofilmi (päris alguses lausa draamafilmi), aga kuna Covid-19 tuli peale, siis see muutis asja. Ta vaatas mingis mõttes filmi «Let It Be» uute nurkade alt, puges sinna sisse, pikendas ja laiendas, ja võib vist öelda, et nihutas valitsevaid narratiive. Vähemalt natukene. Kirjutas ajalugu ümber. Vaatas representatsiooni kulisside taha. Vähemalt selline on pisut ka turundusriff selle filmi ümber.
:format(webp)/nginx/o/2017/01/06/6230553t1habd2.jpg)