Tõnu Õnnepalu kaebuste raamatud

Tõnu Õnnepalu kasutab kirjanikuna oma elust rääkides strateegiat, mille on laenanud stripparitelt: selleks, et hoida publiku tähelepanu, uudishimu ja erutust, ei tohi kunagi paljastada kõike ega ammugi teha seda liiga kiiresti. Foto: Margus Ansu

Ilmselt vajab meist igaüks turvatunnet pakkuvat tunnistust sellest, et tegelikkuse kulissid on veel püsti, et elu kestab ja maailmakord püsib ning kõik süsteemid töötavad normaalselt. Iseäranis rahustavalt näivad praegusaja Eesti keskealistele ja vanematele inimestele mõjuvat teatud massimeedia ilmingud oma perioodilises ja pooleldi rituaalses taastulemises. Olgu selleks siis igaõhtune «Aktuaalne Kaamera», iganädalane «Õnne 13» või iga-aastane «Edekabel».

Minu jaoks on üheks peamiseks kinnituseks «vana hea» maailma vääramatust kestmisest Tõnu Õnnepalu päevikuvormis autobiograafiline esseistika, mida ta on eraldi raamatutena avaldanud ligemale paar kümnendit, alates teosest «Harjutused» (2002), viimastel aegadel üha kasvanud tempos ja mahus, justkui mingit kohustuslikku aastaaruannet.

Olen lugenud neid suure huvi, kaasaelamise ja naudinguga kui teatavat kirjanduslikku tõsieluseriaali, mille olemasolu ja kestmise faktis on midagi, mis pakub eksistentsiaalset pidet neil aegadel, mis on – nagu teadjamad selleks reserveeritud kõlatul hääletoonil väidavad – lõpueelsed.

Kui järjekordne osa loetud, olen kohe jäänud ootama järgmist ja mõelnud selle ootuse kestel mureseguse uudishimuga ikka ja jälle seriaali peategelasele, küsides eneselt ühest Jaan Tätte laulust laenatud sõnadega: «Kurat teab, mismoodi tal seal praegu läheb?» Sest kuni elab, kannatab, kirjutab ja avaldab Tõnu Õnnepalu, võime meie, ülejäänud, rahulikult hingata, nii olen ikka arvanud.

2019. aastal avaldas Õnnepalu koguni kolm köidet (triloogia: «Pariis», «Aaker» ja «Lõpmatus»), mullu jäi eeter tema lainepikkusel tühjaks ning see tegi mind natuke rahutuks – kohati näis koguni, et meid harjumuspäraselt ümbritseva eluteatri suure lava avali eesriiet läbisid tasased jõnksatused, justkui valmistuks see end kogu oma pikkuses lahti kerima, viimast korda dramaatilise pidulikkusega üle rambi sõitma. Aga ainult jõnksatusteks need õnneks jäidki: tänavu tuli Õnnepalult enne aastalõppu korraga kaks uut köidet.

«Palk» kujutab tema elu 2019. aasta detsembrist kuni 2020. aasta veebruari lõpuni ja sisaldab ühtlasi tänavu oktoobris kirjutatud epiloogi. «Viimane sõna» annab ülevaate Õnnepalu elust ühel tänavusel juulinädalal ning sisaldab otsekui pealekauba veel ligemale 300 lehekülge valitud tsitaate tema varasematest teostest. Mis annab tunnistust, et Õnnepalu on tõusnud elava klassiku staatusesse vähemalt kahe inimese silmis, kelleks on tema ise ja tema kirjastaja. Õnnepalu ammuse, tänuliku ja kergekujulises sõltuvuses lugejana lisaksin sellesse nimekirja ka enda.

Tõnu Õnnepalu esseistika kujutab endast minu jaoks isikupärase ja lugejasõbraliku mõttekirjanduse ideaalilähedast näidet, sest see on laia haarde ja elegantse stiiliga, ülimalt elulähedane, üldmõistetav, täpselt artikuleeritud ega sisalda enesestmõistetavusi. Tema mõtted ja neid väljendavad laused algavad sageli justkui eikuskilt, elu olmelisest kihistusest, mingitest väga argistest ja banaalsetest tähelepanekutest, liiguvad sealt edasi arutlustega, millel pealtnäha justkui puudub suurem sügavuse ja originaalsuse pretensioon, ent tipnevad sageli ootamatute, huvitavate ja järelemõtlemist väärivate üldistustega, mida autor ise liigselt ei rõhuta. Parimal juhul esitab need võimalikult lühilauselises vormis ja paigutab vastava lõigu lõppu.