Onu Bella – Eesti rahva alateadvuse laulik

Vahur Kersna teledokumentaal «Onu Bella. Uude maailma minek» Foto: Videokaader

Kunagi tuli meie väikesesse Luua külasse elama poiss Narvast. Poiss ütles muu hulgas, et tema keemiaõpetaja oli Onu Bella või oli tema sugulase keemiaõpetaja Onu Bella. Oli, mis oli, aga poiss oli kohe tehtud poiss. Oli 80-ndate lõpp ja me teadsime Onu Bella ja Öörahu lugu «Liputaja» ja meile meeldis see väga.

Nüüd on 2022 algus ja Vahur Kersna teinud dokumentaalsaate Onu Bellast. Ma ausalt öeldes ei teagi, milline on Onu Bella positsioon meie tänapäevases internetiaegses kollektiivses popalateadvuses (või kas sobibki enam öelda kollektiivses?). Kas mälestus Bellast on tugev või pigem hajunud ja fragmenteerunud? Kui palju veel teatakse tema põhilugu «Ma võtsin viina»? Kas uuemad põlvkonnad teavad?

Mina tean, selle loo biit ja eelkõige sõnad käivad mul peast läbi võrdlemisi tihti (nad hakkavad tegelikult koos käima, pole ühte teiseta). Eriti, kui on tarvis alustada mõnd kirjatükki või panna pealkirja. Kõik need – «ma käisin eile sünnipäeval ja mu keha on pisut nõrk» või «silmu ja pöffi võeti veini peale ja valu anti ka suitsuseapeale» või «hea, et sain rooli taha kupatada eide, kellega ka vahekorras olin» või «tüütavaid jutte, millel puudus sisu, minul ära võtsid viinavõtmis isu». See viimane on ju grammatiliselt ka ebakorrektne, mis teeb sellest veel eriti mõnusa lause. Kõik fraasid selles loos on absoluutne klassika. Võib ju mõelda sellest kui tüvitekstist, kui defineerida tüviteksti millegina, mis läheb rahva sekka ja millest jääb maha folkloor.