Komöödia uus tulemine

Sajandi filmikild: «Ütle talle, et me oleme Tallinnast. Ütle talle, et me maksame.» («Siin me oleme») FOTO: ERRi arhiiv Foto: ERR

Eestlased on alati olnud sketširahvas. Meie ühisesse kultuuri- ja huumorimälusse on talletatud «Kreisiraadio», «Tujurikkuja», aga ka «Ärapanija», vanematele ja vanavanematele tuttavad Sulev Nõmmik, Ervin Abel ja Eino Baskin, kelleta Eesti komöödiamaastikku on raske ette kujutada.

Ja isegi dokumentaalsed telesaated, nagu «Võsareporter» või «Märgatud Eestis», kus dialoog kirjutab end ise. Me ei põrku tagasi teiste inimeste elu üle lõõpimast, kuni see on tehtud naljakalt, sageli kostüümides ning teadliku irooniaga, mis on juba eos käsikirja sisse kirjutatud.

Stand-up ehk püstijalakomöödia on aga midagi muud kui päheõpitud teksti ladus esitamine või minimalistlik ja lühike sketš. Maailmas juba üle saja aasta viljeletud ning tänaseks Eestis juba ligikaudu kümme aastat kanda kinnitanud komöödialiik on omalaadne kunstivorm, mis on ühe inimese kirjutatud ja ette kantud, sageli autobiograafiline või vähemalt eluline. Nali elust enesest. Oluline on see, et see tuleks ühe inimese seest, oleks tema enda looming. Muid piiranguid ei ole.