Rassism, kokaiinihämu ja Michael Jordan

Scottie Pippen ja Michael Jordan. Dünaamiline duo, kes mängis NBA selle ajaloo suurimaks. Pippen muide teenis suurema osa oma karjäärist väga närust raha ja ega Jordanigi mängijapalk enne tema kaht viimast hooaega midagi erilist polnud. Foto: Kaader filmist

Üheksakümnendate alguses juhtus igasuguseid asju. Juhtus ka see, et käisime külapoistega kohaliku metsakooli võimlas vist iga päev korvpalli mängimas. Kõik mängijad olid endale hankinud odavad ja suure väljavenimisvõimekusega valged maikasärgid, mille seljale oli omatehtud šabloonidega kujundatud nimi ja number. Meil kõigil olid tollaste NBA suuremate staaride nimed ja numbrid.

Mina olin New York Knicksi tollane supertsenter Patrick Ewing ja numbriks 33. Olemata muidugi füüsiliselt kuidagigi koljatilaadse Ewingu sarnane. Mängu mängisid veel Hakeem Olajuwon ja loomulikult tollase kõige cool’ima klubi Detroit Pistonsi mängijad, nagu Isiah Thomas, Joe Dumars ja Bill Laimbeer. Ja muidugi Michael Jordan, numbriga 23.

Jordan polnud selleks hetkeks veel võitnud ühtegi oma kuuest NBA-tiitlist, aga oli juba siis kaugelt eredaim täht. Jordani nime sai oma särgile loomulikult meie poistekamba kõige kaalukam kuju. Ilmselt tegi see poiss ka esimesena suitsu. Eks ka mängu järel pani kohe suitsu ette. Aga NBA oli juba globaalse mõjuga bränd, eelkõige tänu ­Michael Jordanile, aga ka tollasele NBA komissarile David Sternile.