Suri klaasikunstnik Eino Mäelt

Eino Mäelt. Foto: Mihkel Maripuu

Lahkunud on Eesti kunstnike liidu auliige, klaasikunstnik ja disainer Eino Mäelt (8.09.1940–30.12.2021)

Eino Mäelt sündis Ulvi külas Virumaal ja õppis Põlula 7-klassilises koolis ning siirdus Tallinna kultuurihariduskooli. 1958. aastal alustas Eino Mäelt Tarbeklaasi tehases klaasilihvijana, peale mida avanes võimalus õppida tehase stipendiaadina Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis klaasikunsti erialal, kus juhtivaks õppejõuks oli Maks Roosma. Kõrgkooli lõpetamisel 1968. aastal alustas Eino Mäelt tööd Tarbeklaasi eksperimentaalpuhumis- ja kujunduskunstnikuna, töötades seal 1993. aastani.

Eino Mäelt astus kunstnike liidu liikmeks 1971. aastal. Kaheldamatult mõjutas Eino Mäelti käekiri tugevalt Eesti disainiajaloo uhkuseks oleva klaasitehase Tarbeklaasi toodangut. Eino Mäelt oli käeliselt osav, energiline ja uudishimulik praktik, kes õppis kiirelt nii soome kui tšehhi kolleegide tehnilisi võtteid ning jõudis nende edasiarendustes väga stiilsete lahendusteni.

1970. aastatel tutvustas just Eino Mäelt oma töödega tollastele tarbijatele igatsetud ekspressiivsust erinevate faktuuride ja värvikuse näol. Modernistlikku julgust ja väljapeetust evib raskete juttidega silindriteks stiliseeritud karahvinikomplekt Akva (1974). Kühmulised krobelised pinnad ja hoogsamad vormid pakkusid ühetaolises nõukogude olmes vaheldust ja rõõmu. Ilmekaks näiteks on klaasi laavalikku paindlikkust evivad värvilised vaasikomplektid Rock ja Aster (1978), pikalt toodetud Ira (1980) ning püstprismana lahendatud raskepärane Kuru (1986). Tagasihoidlikumad Ama ning Urve vaasid ja vaagnad (1978) pakuvad aga tänu tipitäpilisele pinnale tõstmisel kindlat tuge. Paljudes kodudes leiduvad ka jääklaasi kargust ja tsentrifugaalmeetodi võimalusi edasi andvad sämbuliste servadega ja jää rabedust meenutavad kausisari Kaali (1985) ja Kraater (1986–87), lumetormi imiteerivad kausid AX (1991) ja kausside-vaagnate komplekt Pööris (1990).

Samavõrd kaalukas oli Eino Mäelti unikaalloome. Klaasikunstnik Merle Lobjakas rõhutab, et Eino Mäeltile andis loomingulise vabaduse kunstniku ja meisterliku klaasipuhuja oskused ühes isikus, andes võimaluse improviseerimiseks ning materjali loovaks kasutamiseks. Rafineeritud ja maagilised on värviliste mullide ja orgaaniliste moodustistega klaasmassist skulpturaalsed «Suvised õhtupoolikud Meleskis» (1974) ja «Punased planeedid» (1980).

Eino Mäelti klaaskompositsioonid on ehtinud ka mitmeid hooneid, näiteks Tallinna onkoloogiakeskusesse kavandatud vahesein (1983) ja rahvusraamatukogu klaasikogusse kuuluv «Teise aega, teise ruumi» (1995). Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseum on Eino Mäelti loomingut tutvustanud püsi-ekspositsioonis, suurejoonelisel ülevaatenäitusel «Tarbeklaas» (1993) ning klassikute sarjas isiknäitusel «Klassikud. Klaasikunstnik Eino Mäelt» (2005). Viimastel aastatel disainis Eino Mäelt mitmesuguseid trofeesid. 2006. aastast tegutses Eino Mäelt lisaks Tallinnale ka Kuressaares, kus avas menuka klaasikoja Kuressaare linnuse õuel. Eino Mäelti teosed kuuluvad mitmete Eesti muuseumite kui ka maineka Riihimäki klaasimuuseumi kogudesse.

Tuttavad meenutavad Eino Mäelti paraja vigurdajana, kelle head huumorisoont ilmestab tõik, et ta astus üles ajakirjas Pikker karikaturistina. Aastatel 1964–1973 sai Eino Mäelt kuulsaks ERKIs moodustatud folkpoppi ja protestilaule esitanud ansambliga Peoleo, kuhu kuulusid Henno Käo, Taivo Linna ja Lauri Nebel. Eino Mäelti lahkudes jääb meiega tema klaasi rõõm ja ilu.

Eino Mäelti ärasaatmine leiab aset 5. jaanuaril kell 12.00 Tallinna Rootsi-Mihkli kirikus, pärgi palutakse mitte tuua.

Eesti Kunstnike Liit
Eesti Klaasikunstnike Ühendus
Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum
Eesti Kultuuriministeerium