ARVUSTUS ⟩ Märatse, kunstnik, valguse surmale vastu!

Neeme Külma ja Alice Kase ühisnäitus «Edevuses üksi» linnagaleriis. Foto: Paul Kuimet

Tallinna Linnagaleriis on veebruari teise nädalani avatud efektne ruumipoeetiline pingpong Neeme Külma ja Alice Kase vahel, näitus «Edevuses üksi». Mõlemad kuuluvad keskmise põlvkonna tegijatena kuhugi tänase eesti kunstielu keskmesse. Seda aga erinevatel põhjustel.

Neeme Külm on 1990ndate lõpul alustanud skulptuuritaustaga looja, kes on viimase kümmekonna aasta jooksul pühendunud ekspositsiooniruumide uurimisele. Üksiku skulpturaalse objekti või ruumi hõlmava installatiivse keskkonna asemel võib temalt enamasti oodata mingit tajufenomenoloogilist trikki galeriiruumi enesega.

Sellised tööd hõlmavad ruumi arhitektuurseid parameetreid, häirides valge kuubi näilist neutraalsust kunsti näitamise ideaalvitriinina. Mängus on nii arheoloogilusti kui institutsioonikriitikat, ent alati ka paras ports käsitöömeisterlikkust.

Alice Kask on nullindate algusest peale hoidnud kindlat liini virtuoosse maalija ja joonistajana, ainuomases laadis, millel pole eesti kunstis ei kaasteelisi ega epigoone. Ta on end enamasti väljendanud napis hallikas koloriidis kujutatud meesfiguuride abil, kes on aegruumist irrutatud lõuendi tühjale neutraalsele foonile.

Vasakul Alice Kase maal «Laud». Foto: Paul Kuimet

Kunstnike paaristants

Neis naturalistlikes töödes on tunda sürreaalsuse hõngu, aga mitte sellist, mida saaks hõlpsalt allutada läbitrööbatud freudistlikule analüüsile. Pigem avaldub neis mingi kõigutamatu kummastus inimteadvuse paratamatu kehalisuse üle. Kuigi eraelus paar, pole Külm ja Kask varem eriti paaristantsu proovinud. Seekordne näitus on erandlik.

Juba pealkiri «Edevuses üksi» on paradoks. Esiteks mängivad kunstnikud siin ilmselgelt neljal käel. Ja nad mängivad kokku, ühiste lugude huvides. Teiseks pole nende kummagi väljendusviisis ealeski olnud grammigi edevat. Niisiis on see ilmselt pigem valge kuubi loogikas avalduv lõputult lobe kohandatavus, millele siin edevusena osutatakse. Kunsti eksponeerimise protsessi enese strukturaalne edevus.

Pealkiri «Edevuses üksi» on paradoks. Esiteks mängivad kunstnikud siin ilmselgelt neljal käel, ühiste lugude huvides. Teiseks pole kummagi väljendusviisis ealeski olnud grammigi edevat.

Näituse massiivseimas ettevõtmises, ruumilises sekkumises nimega «Kooruv laine», adresseerib Külm oma sõnutsi olukorda, kus «iga uue väljapanekuga vahetab ruum nahka nagu uss». Ta eemaldab seinalt kihid, mis on näitus näituse haaval pea poole sentimeetri paksuseks massiks kasvanud, ja laseb kuhjunud materjali omaenese raskuses lae alt alla koolduda. Ruumi alastust kattev loor on kirurginoaga katki lõigatud, eksponeerimiskonteksti edevus objektistatud.

Neeme Külma ruumiline sekkumine «Kooruv laine». Foto: Paul Kuimet

Aeg seisab

Samas võib isegi jutustavuse, ühe selle näituse erandlikest võtmetendentsidest, vabalt paigutada jutumärkidesse. Lood ise on näitusetööde konstellatsiooni siseloogika kohaselt juba ette ammendunud, vaikimisi otsa saanud. Sellele viitab veenvalt üks pisike detail näituseruumis, tilkuva küünlaga põrandale pitseeritud, korpas vahast loetamatu sihverplaadiga käekell. Aeg seisab.

Sarnasele lõpetatusele osutavad ka Kase erandkorras raamidest välja, näitusesaali ruumiparameetreid defineerivatesse nurkadesse kägardatud lõuendid. Vaieldamatu maalilise elegantsiga toanurka maha jäetud sussitaldadest tunneb iga kunstinäituse üks peategelasi, vaataja, end isegi veel kohal viibides juba ette lahkununa.

Külm mängibki kohalolu ja lahkumise, ajaülesuse ja haavatavuse tunnetuslike vastanditega. Kõrvetada saanud tammepuust roos kergelt kuumusest mullitaval seinal on küll kristliku pihisaladuse hoidmise traditsiooniline sümbol, moodustades dialoogi teosega «Pihitool». Ometi on tegemist semiootilise petekaga.

Keskel Neeme Külma teoos «Pihitool». Foto: Paul Kuimet

Ühegi naelata efektsest väärispuidust meisterdatud veider ratastel konku, mis domineerib eessaalis, võimaldab vaatajal peitu minna. Ent mitte pihtima, vaid vastu võtma ilmutuslikku sõnumit, mis räägib trotslikust vastuseisust lõplikkusele. Seal kõlavad Dylan Thomase värsid: «ära mine vagusalt sinna lahkesse öösse / märatse, märatse valguse surmale vastu». Need häälestavad näituse privaatseima elamuse ümber memento mori’ks. See ongi pääs eksponeerimise edevusest.

Neeme Külm ja Alice Kask, «Edevuses üksi»

Tallinna Linnagaleriis 6. veebruarini

Kuraator Tamara Luuk