Hüvasti, armas Maria Klenskaja!

Maria Klenskaja Miralda rollis. Foto: Erakogu

«Täna olen ma õnnelik, täna olen ma peaaegu pööraselt õnnelik, sest mul on äkki suur ja püha tundmus, et mind võidakse armastada. Kas Te mõistate, mis see tähendab, kui nõnda tunda? Olete Teie kunagi midagi selletaolist tundnud? On Teil kunagi olnud niipalju usku iseendasse, et võisite seda tunda? Minul on täna.»

Kuulan katkendit A. H. Tammsaare «Tõe ja õiguse» II osast. Kuulatan, kuidas Maria Klenskaja loeb Ramilda kirja, see on salvestatud raadios Eesti teatri aastal 2006. Ta loeb kergel, lendleval häälel, loeb aimatavaks pisarakese Ramilda kurgus.

See Ramilda kiri saatis ju teda läbi näitlejaelu. Intervjuus portreesaatele «Hiirelõks» (2003) rääkis Klenskaja: «Üldse on õnn mängida ühte rolli või ühte näidendit mitu korda! Ja seda õnne on mul ka väga palju olnud, et mitu korda proovida, isegi suure ajavahemikuga… Näiteks Ramildat. Ma astusin sisse [lavakooli], esimest korda, kui ma ei saanud, ma lugesin Ramilda kirju. Siis oli Mikk Mikiveri kinoversioon. Siis Tammsaare juubel 1978. aastal, kus me tegime Lembit Ulfsakiga katkendi – see oli omaette juba, filmist hoopis erinev. Ja siis veel mul oli õnn ju 1984. aastal Ramildat mängida, kui Mikiver lavastas oma XI lennuga «Armastuse ja surma». Minu jaoks on see hästi põnev teekond olnud!»

Meenub veel üks imeline teatriviiv Ramildaga, olen selle kirja pannud: «Mati Undi Tammsaare-lavastuse «Taevane ja maine armastus» külalisetendus Draamateatris 23. novembril 1995 avab Voldemar Panso 75. sünniaastapäevale pühendatud teatrinädala. Hetkeks ilmub näitelavale Maria Klenskaja Ramilda. Tantsib Hannes Kaljujärve Indrekuga mõned sammud, lausub oma ilusaima intensiivsusega mõne lause ja ongi läinud.»

Niisugused hetked hakkavad nüüdsest koguma unenäolist intensiivsust.

Ramilda-Rimalda, nimi kui pääsukeste laul, midli-madli-kudli-kadli. Ja siia kõrvale ilmub Eesti Draamateatri mängukavast Andrus Kivirähki – Priit Pedajase komöödia «Isamaa pääsukesed», mis esietendus juunikuus 2018 Keila kultuurikeskuses, jõudis hiljem koduteatri suurele lavale. Vabadussõja muusikali lavastamine krapsakate naiste näiteringis, absurdne ja aateline, koomiline ja traagiline ühekorraga ja samaaegselt.

Maša Klenskaja Sveta rollis hoidis seda absurdinooti, vahendas situatsiooni tragikoomikat, puänteeris repliike mikroskoopilise peenuse ja täpsusega. Nii nagu oskab, oskas üksnes tema. Silme ette tuleb teinegi äsjane roll koduteatris, Kai Aareleiu – Priit Pedajase «Linnade põletamises»: naabritädi Ida oma suveräänse, isiksusliku sisemaailmaga. Ülinapp intonatsioonike, laetud kord iroonia, kord valuga, põgus kulmukergitus… Isiksuse maht missugune. Igas sekundis on tajutav Ida elatud elu slepp, mitte kui teatritermin, vaid miski täiesti reaalne.

Kui veel püüda defineerida, saamatult muidugi, siis on Maria Klenskaja loodud tegelastes, tema sarmis, ta isikupäras kütkestav eriline terviklik tasakaal emotsionaalsuse ja ratsionaalsuse vahel.

Nii võikski jääda sirvima mälupilte Klenskaja rollidest. Ma ei ole näinud VI lennu diplomilavastusi ega kõike tema näitlejatee algusest. Aga alates ütleme Nukitsamehest (Raivo Trassi lavastus 1974) hakkab see mälurada elavaks ja värviliseks muutuma, tema Nukitsamees oli tõeline laps, ulakas ja hellameelne. Ja järsku, tänu lavastaja Trassile, toimub lennukas ja lahe ajahüpe Rakverre, Pikale tänavale, kus suvel 2016 mängis Rakvere teater Trassi lavastust «Maailma otsas», Andrus Kivirähki romaanist loodud Urmas Lennuki dramatiseeringut. Klenskaja oli kutsutud ema Malle rolli. Kui imetore, et just tema selles heade inimeste maailmas osales. Ja korraga meenub, kuidas Maša Klenskaja (ei saa ilma hellema eesnimevormita Maša, loodan et antakse andeks) pärast esietendust hakkas oma kolleegidele kingitusi üle andma, kuidas sel ei tulnudki lõppu ja kui täpselt oli ta kõigile mõelnud: nii helde, nii leidlik, nii isiklik pole isegi iga jõuluvana…

Ja siit paotubki see, mis ei lähe meelest. Isiksuse võlu. Mõeldes Maria Klenskaja rollidele, kes puudutavad hinge, mõeldes vargsi neilegi, keda ta oleks võinud mängida, läbi elu nii imelise… Siis on lavaelude kohal ikka vaikne rõõm igast elukohtumisest. Kuitahes lühikesest, alati tähendusrikkast. Klenskaja oskus rääkida anekdoote, intelligentse vene-eesti-keelse espriiga. Tema tähelepanekud elust ja teatrist, neis ilmnev tundlikkus, lõikav-vahe teravus, soe südamlikkus. Ta meenutused kaasteelistest, eredad pildid läbitud ajast. Tema üldistusoskus, vaimukus, kujundlikkus.

Ja see üksainuke sõna, ulatatud kõige raskemal hetkel.

…Tammsaare Ramilda, ikka Maria Klenskaja ainulise häälega: «Ja ma mõtlen, et tuleb kevad, tulevad linnud ja laulavad ning punuvad pesi, tulevad lilled ja lõhnavad – lõhn on lillede laul, eks? – ja mind ei ole enam, aga see, kes mind armastab, kõnnib päikese paistel ja mõtleb minu peale ning nõnda saan ka mina tulevast, ületulevast ja järgmisestki kevadest osa. Kui mitte palju, siis pisinatuke ikkagi. Kriipsukenegi! Sest kuis ka see armastus aastate jooksul väheneb, midagi jääb temast ometi järele.»