Tõenäoliselt maailma parim dokumentaal nüüd kinodes

Kaadrid Jonas Poher Rasmusseni animeeritud dokumentaalfilmist «Põgenemine». Foto: Filmikaader

Pole tavaline, et dokumentaalfilm tehakse animatsioonitehnikas. Jonas Poher Rasmusseni «Põgenemine» on juba võitnud Euroopa filmiakadeemia 2021. aasta parima dokumentaalfilmi ja täispika animatsiooni auhinna ning Sundance’i filmifestivali žürii peapreemia rahvusvahelise dokumentaalfilmi kategoorias. Film linastub nüüd Eesti kinodes.

Otsus lavastada film tehnikas, mis liigub oma ajamahukuses edasi veidi nagu kilpkonn kuival maal, peab olema läbi mõeldud. Riskivad ju tegijad piiratud huvi ja üüratu ajakuluga. «Põgenemises» kannab animatsioon mitut tähendust. Joonistatud maailmad võimaldavad rännata paikadesse, mis on tänaseks tundmatuseni muutunud, ning kirjeldada reaalseid elusid animatsiooni anonüümsuse kaitsva keebi varjus.

Filmi alguses viibime 1980ndate Afganistanis. Amini pseudonüümi taha varjunud mahe hääl kirjeldab, kuidas ta jookseb 3–4-aastase poisiklutina oma õe lehvivas kleidis Kabuli tänavatel. Liivatolmuses õhus on lapsepõlve muretust, taustal kõlab A-ha ning magamistoas rippuval plakatil näitab musklit Amini esimene silmarõõm – Van Damme. Üheksakümnendate alguses, mil Afganistani kodusõda on paisunud ohtlikult veriseks, vaatab Amin välja paneelmaja aknast. Tema põgenemisteekonna esimene jaam on Venemaa, mis ägab Nõukogude Liidu varisemise järgses vaesuses.