Hendrik Toompere jr: merci, raisk!

Maria Klenskaja 2014. aastal proua Lopezi rollis Eesti Draamateatri lavastuses «Aiamajas». FOTO: Siim Vahur Foto: Siim Vahur

Maša, nii nagu me kõik teda tundsime, kandis meie majas erilist vaimu. Tema hingeavarus oli ainulaadne, sellesse mahtus nii aristokraatlik ülevus kui ka pikantne huumor. Ühesõnaga, elu oma täies lopsakuses. Alati oli tal varnast võtta mõni värske lugu või anekdoot, mida ­mõnuga ka teistega jagas. Need lood elavad meis ja selles majas edasi. Maša tohutu lugemus, põhjalik süüvimine materjali tuli kaasa ka ­rollidesse. Ta oli nõudlik ja kriitiline nii enda kui ka teiste suhtes. Talle ei meeldinud leigus, ei töös ega elus, ta oli ­üdini teatriinimene, teatraal kõigis registrites.

Tema hooliv kõikenägev silm laienes ka noortele, kes äsja trupiga olid liitunud. Ta jälgis ­nende loomingulist käekäiku, suunas oma vaimukal moel ning kutsus panustama täiel raual, täiel hingel, nii nagu ta ise tegi. Kõike seda on nüüd Draama­teatris Maria Klenskaja võrra ­vähem ja sellest on kuradi kahju. Head teed Sul minna, kallis Maša, ja nagu Sa ise teinekord ütlesid: merci, raisk!