Margot Visnap: Maria Klenskajaga seostub aadellikult väärikas hoiak

Maria Klenskaja ja Martin Veidemann 1993. aastal Eesti Draamateatri lavastuses «Gertrud». FOTO: Gunnar Vaidla Foto: Gunnar Vaidla

Maria ja Maša. Kolleegidele alati Maša, nagu omal ajal oli Jüri Krjukov teatrirahvale ikka Jura. Rõhk venepäraselt esimesel silbil: Maaša, Juura. Hetkel, mil neid ridu kirjutan, särab päike taevalaotuses oma täies hiilguses. Nagu tervitus Maria Klenskajalt: «Ärge muretsege, kallikesed!» Soe, särav, hooliv, tähelepanelik, krutskiline naeruhelk silmis ja kaval irooniline jooneke suunurgas. ­Jälle uus kübar ja prillid kelmikalt kübaral.

Mariaga seostub aadellikult väärikas hoiak (temas voolas eesti, vene, ukraina, poola, ­saksa ja rootsi veri) ja nooruses õrnalt võbelev habras hääl (mille eest ta vist oma õpetajatelt sugedagi sai). Aja jooksul kogus hääl erinevaid toone, vägevust, varjundirikkust.

Mäletan üht «Armunud Shakespeare’i» etendust, kus eeslaval oli noorte näitlejate tekst vaevukuuldav ja siis saabus väärikalt lavasügavusest ­ilmutuslik Maria Klenskaja, ­kuninganna Elizabeth, kelle iga sõna ­täitis kogu saali. Ime on seegi, et Tallinnas venekeelse keskkooli ­lõpetanud Klenskaja eesti keel kõlas laval aktsendivabalt. Keeli Maria armastas, tõlkis suure ­naudingu ja hasardiga, peamiselt vene keelest. Kui Maša poleks ka ­teisel katsel teatrikooli sisse saanud, läinuks ta Tartu Ülikooli keeli õppima.

Maša ja noored. Noori ta armastas ja noored teda. Legend räägib ühest teatrikooli ­Avignoni festivalireisist, kaasas ka Klenskaja. Noorte suurim festivalimulje: Maša Klenskaja! 2001. aastal asutas Klenskaja Kristallkingakese auhinna kahele noorele teatri­inimesele esimeste märkimisväärsete lavatööde eest. Kristallkingake rändab edasi. Maria ja tema kristallkingake.

Maša ja mälukambrid. Kui üks tagasihoidlik kärbes seinal oleks kuulanud ja lindistanud Maša värvikaid lugusid teatrirahvast, oleks meil hindamatu ajaloopagas. Nüüd jäävad need lood püsima kolleegide mällu. Meediapelglik Klenskaja andis viimasel ajal küll ajakirjandusele intervjuusid, aga tema ehedad lood ärkasid ellu just teatriseltskonnas – garderoobis, puhvetis, suitsunurgas, lavataguses näitlejate ruumis. Klenskaja viimases teatrigarderoobis püsisid õigeusu ikoonide vahel kahe inimese fotod: kolleeg Lembit Ulfsak ja abikaasa Aarne Üksküla. Nüüd on Maša mälukambrid jäädavalt lukus.

Libistan silmad üle Eesti Draamateatri kodulehe, kus veebisahtlis «Inimesed – Näitlejad» on kirjas Maria Klenskaja elutee teatris. Südame alt läheb külmaks, kui mõtlen, et ühel päeval antakse teatri veebilehe IT-mehele käsklus: «Delete!»