Mullu ilmunud «Vaimu paik» on Jaan Kaplinski seni viimaste raamatute hulgast, ehkki sisaldab vast viimase paarikümne aasta jooksul peetud raadioloenguid Jaan Tootseni ööülikoolis, lisaks vestlusi Tõnu Õnnepalu, Valdur Mikitaga ja lühemaid dialooge mitmetega.
AK ⟩ Ei ole miski luigelaul
Sel aastal ilmus Kaplinskil veel Moskvas mahukas venekeelne luulekogu «Tiivulise sõrme jälg» (ehk peaks selle tõlkima kollektiivselt, sest kes ainuisikuliselt ette võtta söandaks, aga tõlkida tuleb) ja tulekul on pikem kirjavahetus Tõnu Õnnepaluga, kes vestluse ajal töötas puid istutades Luua puukoolis Jõgevamaal.
Kaplinski oli samal ajal Tartus. Suur puudeistutaja oma maakodus oli temaga ja nüüd on Kaplinski mälestuseks istutad Lukalaande metsatukk 20 tammepuu ja 60 kuusega. Loodusemehed Kaplinski-Õnnepalu mõlemad ja nende loomingust jookseb läbi sarnaseid motiive. Nii leiavad kaks eesti kirjanduses üsna omaette seisvat meest ühiseid jututeemasid religioonist taimede ja lindudeni, kirjutamisest nagunii.
Meilivestlus on pealkirjastatud «Kahekõne üle jõe» ja jõgi oli muidugi Emajõgi, aga eks mõlemal mõlkus meeles raskelt haige Kaplinski varstine minek ja tundub, et kumbki ei kõhelnud allusiooni kasutamast. Kui varsti toekam kirjade raamat ilmub, saabki see viipeks juba üle teise jõe. Mõlemalt poolt.