AK ⟩ Seikleja Jefferson, isemõtleja Jefferson

Tauno Vahter. FOTO: Mihkel Maripuu Foto: Mihkel Maripuu

Viimasel ajal on hakanud üha tihedamini ilmuma lõdva käega kirjutatud ajalooromaane, enamasti seikluslikke. Mitte kuigi kaua tagasi arvustasin siinsamas Roland Tõnissoni «Uue Maailma hällilaulu». Mida ma mõtlen lõdvalt kirjutatu all? Seda, kui ajaloofaktidesse, samuti ajaloolisse tausta suhtutakse n-ö loominguliselt, teostes tegutsevad tänapäeva mõttelaadiga inimesed, kelle suhtluskeel on (sageli rõhutatult) tänapäevane. Tõenäoliselt on see uuem trend kogu maailmas. Põhjus: lugejal on nii lihtsam, ta ei pea ennast liiga tundmatusse maailma kujutlema, tegelastega on kergem samastuda.

Eestis ei ole see tendents siiski valdav. Hea näide vastupidisest on aasta esimesel poolel ilmunud Rein Raua «Päikesekiri», mis osaliselt kasutab samuti kelmiromaani skeemi. Seal suhtub autor ajaloolistesse tõsiasjadesse täie respektiga.

Tauno Vahteri «Madis Jeffersoni 11 põgenemise» nimikangelase lool on tagakaaneteksti uskudes tõsieluline taust. Ses osas on tal sarnasus Raua äsjamainitud romaaniga, mille ühe peategelase, sumomaadleja Lily Ojamaa kuju baseerub samuti reaalse isiku elukäigul. Erinevus seisab aga selles, et Vahteri teos kuulub mitme näitaja järgi «lõdva käe» saaduste hulka.