«Suur tuba», mille esimene pool räägib ühest juudi perekonnast (ja otsapidi ka kogukonnast) 1950. aastate Tartus, kuulutab lugejale juba teose teisel leheküljel, et «juutide elu on mitu korda keerulisem kui mittejuutidel». Ning laseb seega korraks arvata, et järgnev jutt on selle väite eepiline tõestus: üks ootuspärane nutt ja hala, mis oleks ajaloolise tõe, õiguse ja õigluse seisukohast mõistagi igati õigustatud, kuid mida ilmselt keegi – kaasa arvatud juudid ise – enam eriti lugeda ei suuda ega soovi.
Kuid Kivimäe üllatas vähemalt mind sellega, et juutidele osaks saanud ülekohtu asemel on teda huvitanud pigem juutide rahvuslikud kombed, uskumused, eluhoiakud jms, nende vitaalsus, elurõõm ja südametarkus. Ajalooline ebaõiglus ja traagika on neis meenutustes kogu aeg kohal, aga rohkem kaadri taga ja sõnade vahel – kui miski, mille peale on targem mitte ülemäära palju mõelda ning millest oli vähemalt neil aegadel mõistlik vaikida mitte üksnes võõraste, vaid tegelikult ka lähedaste seltskonnas.
«Suur tuba» räägib läbi lapse silmade ühe perekonna loo, mis ulatub üle mitme põlvkonna ning laotub geograafiliselt nii Eesti linnadesse kui ka Kuramaale, Ukrainasse, Marimaale jm. Lugeja ees on paari eluaasta mälestused umbes seitsmeaastaselt eesti ja juudi segaverd tüdrukult, kelle lapsepõlves polnud neil aegadel pealtnäha eriti lapsemänge ega teisi lapsi. See-eest vaatleb ta teraselt vanemate inimeste tegemisi ja väljaütlemisi.