Ükski kangelastegu ei jää karistamata?

Loone Otsa romaan «Armastus» võitis Eesti Kirjanike Liidu mullusel romaanivõistlusel peapreemia. Foto: Raamat

Loone Otsa «Armastus», üks Eesti Kirjanike Liidu mulluse romaanivõistluse kahest võidutööst, kannab eneses kõiki neid kvaliteete, mida laiem lugejaskond ühelt värskelt eesti romaanilt ilmselt eelkõige eeldab ja ootab: monumentaalne teemapüstitus, seikluslik sisu, kaasahaaravad tegelaskujud, kodumaine tegevuspaik, lähiajalooline aines ning stiil, mis on ühtaegu ladus, nõtke ja poeetiline. Teos viib lugeja 1942. aastasse, mil Eestit raputasid Saksa okupatsioon ja juudipogrommid, ning räägib sünge loo juudi noormehe varjamisest Tartus ja Mulgimaal.

Loone Ots (sünd 1965) on laiade teadmiste ja avara fantaasiaga kultuuriloolane, kes teinud näitekirjanikuna aastate jooksul meie kultuuri ajaloole kõvasti loovat taaskasutust. Sama liini jätkab ka «Armastus», mille kolm jutustajahäält kuuluvad reaalselt elanud isikutele, kelleks on Uku Masing, Isidor Levin ja Salme Niilend. Kõrvaltegelastena käivad kaadrist läbi ka Eha Masing, Jaak Taul, Rein Sepp, Karl Ristikivi, Kersti Merilaas jt.

Uku Masingust on kirjutatud palju, sealhulgas üllatavalt kena kogus ilukirjandust. Meenutusi Isidor Levini Tartu-aastatest võime lugeda tema mälestustest, mis ilmusid mõne aasta eest ajakirjas Akadeemia. Salme Niilendi nimi oli meie tänasele kultuuriavalikkusele aga täiesti tundmatu, kuni Loone Ots kirjutas tema ja Karl Ristikivi tutvuse ainetel kümmekond aastat tagasi näidendi «Üksainus Araabia öö».

«Armastuses» on Ots andnud Niilendile juhtrolli, teinud temast peategelase, kuna temaga asjad ei juhtu, vaid ta paneb need juhtuma. Ta pole mitte niivõrd sündmuste objekt, kuivõrd subjekt. Kuni selleni, et Uku Masingu tegelaskuju tõdeb, et Salme lõhub müüti stereotüüpsest ja normatiivsest naiselikkusest, virutab «nagu puuhaluga puruks naise aastatuhandeid kehtinud kohustuse olla passiivne» (lk 222).

Kui neid – meie kaasajal õnneks kiirelt kaduma hakanud stereotüüpe – «Armastust» lugedes siiski meeles hoida, võib romaani ridade vahel näha lehvimas võitleva feminismi lahingulippu. Aga Loone Ots ei tõmba seda hetkekski lõpuni vardasse, ei muuda teose peateemaks ega kandvaks paatoseks. Niilend ei ole tema romaanis mitte niivõrd avantüristlik sõjaaja naiskangelane, vaid samavõrd ka segase tundeeluga romantiline kangelanna, kelle ümber joonistub kiiresti välja ilma igasuguse dramaturgilise lahenduseta jääv armunelinurk.