Kondase Keskuses avatakse maskide näitus

Maskide näitus «Et saaksime oma igapäevast maski kanda alati püstipäi». Foto: Plakat

Laupäeval, 15. jaanuaril, kell 13 avatakse Kondase Keskuses maskide näitus «Et saaksime oma igapäevast maski kanda alati püstipäi». Näituse koostas Mare Hunt ja see jääb avatuks kuni 12. märtsini.

Näitusel eksponeeritakse maske autoritelt: Jevgenia Kilupe (Läti), Tatjana Tšursinova (Peterburi), Tarja Heikkilä (Soome), Tiia Toomet, Viive Väljaots, Anne Rudanovski, Piret Mildeberg, Jüri Mildeberg. Margus Tiitsmaa, Mare Hunt, Natalja Beltjukova (Peterburi), Elo-Reet Järv, Rainer Kaasik-Aaslav, Ain Austa, Terje Kiho, Rosita Raud, Annika Aedma, Evelin Vassar, Riina Rosin Steiner, Luule Kangur, Mihkel Vooglaid, Lilian Looring ning TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia dekoraator-butafoori eriala ja TÜ Kunstide keskuse õppetöid.

Paavo Matsini saatetekst näitusele:

Kord me kanname maske igapäevaselt – see ebatavaline ja uskumatu ennustus on nüüdisajal saanud ähvardavalt argiseks. Kogu maskide pidulikkus või erilisus näib olevat kadunud, kaasaegsete maskide tohutu unifitseeritud ja tüübistatud tehislik armee piilub arusaamatu ja ähmase pilguga mõne aborigeeni uhket emu kujutavat pea- ja näokatet või aafriklasest sõjameest, kes kannab oma tapetud vaenlasi kujutavaid miniatuurseid metallist maske vööl. On keeruline öelda, kas maskid tänapäeval peavad meile andma müütilist jõudu nagu kalamaskid Uus-Guineas või peletama eemale kurja nagu rituaalsed maskid Kamerunis. Või on meie maskid lihtsalt jälle nagu amuletid, mis üritavad kujutada jumalat või jumalannat, mõnda müütilist olendit, võibolla arsti või teadmameest, manama ka meie näole mingit sõnumit nagu maooride tantsu ajal tehtav grimass. Või on ikkagi meie, inimeste, ja maskide suhtlusse tulnud just viimase paari aastaga midagi täiesti uut, maske maharebivat, maske mahaloopivat, maske torisedes kandvat?

Peaksime mõtlema sellele, kui paneme kellelegi kuulunud maski endale ette! Maskid on ju ühed meid kõige intiimsemalt puudutavad esemed – nad annavad meie sisselangenud ninakuju surimaskidel edasi tulevastele põlvedele isegi siis, kui meid endid pole enam ammu elavate kirjas.

Mask on ka midagi, mis meid vabastab, seda teadsid Veneetsia kuulsad maskikandjad väga hästi oma kuni pool aastat kestnud karnevalide käigus. Just siis saabusid Veneetsias esilemanatud üleüldisesse kaosesse avantüristid ja teravate elamuste otsijad kogu maailmast.

Käesoleval näitusel ongi maskide arhetüüpsetesse ja igivanadesse vormidesse valanud oma individuaalset sisu paljud kunstnikud Eestist ja mujalt. Ehk annab see meile, nende maskide vaatajatele ja maitsjatele, veidigi jõudu ja lohutust, et saaksime oma igapäevast maski kanda alati püstipäi.