R, 7.10.2022

Aili Anderson: «Ei kao see paberraamat kuhugi!»

Margus Haav
, reporter
Aili Anderson: «Ei kao see paberraamat kuhugi!»
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Tarvastu raamatukogu direktor Aili Andersoni jaoks ei ole raamatukogus käijad mitte lihtsalt kliendid, vaid midagi märksa enamat.
Tarvastu raamatukogu direktor Aili Andersoni jaoks ei ole raamatukogus käijad mitte lihtsalt kliendid, vaid midagi märksa enamat. Foto: Marko Saarm

Täna keskpäeval avatakse Tarvastu raamatukogus üle-eestiline raamatukogude aasta. Tegemist pole juhusliku valikuga, just Tarvastu raamatukogu on Eesti kõige kauem järjepidevalt tegutsenud rahvaraamatukogu. Selle ajaloolist asukohta tähistab Mustla serval seisev mälestuskivi. 2005. aastal kolis raamatukogu värskelt remonditud ruumidesse hoones, mis on ehitatud 1868. aastal Tarvastu valla- ja kohtumajaks.

Kui raamatukogu alustas 161 aasta eest 300 teosega, siis nüüdseks on sel ja selle haruraamatukogudel riiulites üle poolesaja tuhande köite. Direktor Aili Andersoni jaoks ei ole raamatukogus käijad mitte lihtsalt kliendid, vaid midagi märksa enamat.

Tarvastu raamatukogu direktor Aili Anderson, siia raamatukogusse on väga hubane sisse astuda. Tuled põlevad, on mõnusalt soe ja õhus hõljub piparkookide lõhn.

Kui me tähistasime raamatukogu juubelit Mustla rahvamajas, siis öeldi seal, et raamatukogutöö on elustiil. Kui nii võtta, siis me veedamegi ju päris palju oma päevast töölt. Raamatukogu ongi nagu teine kodu. Kui meil endal on siia hea tulla, siis on lugejatel ka hea.

Eks ruumid ka soodusta seda, meil on ju nii mitu asja koos. On raamatukogu, postipunkt, näituseruum, üleval muuseum ja hoovi peal käsitöökoda. Igav ei ole! Ja meil on haruraamatukogud Holstres, Kärstnas, Suislepas ja Välustes.

Kui palju on raamatukogu viimase 162 aastaga muutunud?

Meie raamatukogu asutaja Hans Wühner ütles, et inimene võib terve elu õppida ja peabki õppima. Meil on siin mitu asja koos; kui ma raamatukogundust õppisin, siis olin kindel, et ma ei taha jääda ühe kitsa tööülesande peale. Mulle meeldib olla maaraamatukoguhoidja, kus ma saan teha erinevaid asju.

Kõige parem on see, kui sinu käest küsitakse mõne teema või raamatu kohta, millest sa ei tea midagi. Küsitakse näiteks puunikerdamise kohta. Me arendame ju ennast ka, ega see ongi enda proovilepanek. Kõige parem ongi, kui pead kogu aeg värske püsima ja ennast täiendama.

Raamatukoguhoidjast on sujuvalt saamas nõustaja ning suunaja?

Me oleme maaraamatukogu. Lugeja on meiega sünnist surmani. Ma ise olen siin töötanud aastast 2005. Mäletan väikest last, kes tuli häbelikult arvutisse endale aega kinni panema. Nüüd tuleb juba tema laps küsima oma esimest raamatut.

Näiteks meie haruraamatukogu Välustes on ainuke vallaasutus, mis sinna alles on jäänud. Inimene tuleb raamatukogusse vahel ka nõu küsima, kuidas saab üht või teist dokumenti täita. Väga palju erinevaid rolle on, ikka tuleb valmis olla kuulamiseks.

Ja kui mõnda lugejat pole juba pikalt näinud, siis ikka mõtled, et kus ta on. Mäletan seda, kui mu esimene lugeja läks manalateele... Tegelikult on see kurb. Nad saavad sulle kuidagi nii armsaks. Käib mitu korda nädalas, kord raamatut küsimas, kord internetis. Ja kui teda ühel päeval ei tule, siis ikka mõtled, et kus ta nüüd on ja kuidas tal läheb.

Me tunneme mõnesid vähem, mõnesid rohkem. Alati suhtleme ja räägime. Minu ülesanne ei ole enam ainult raamatuid laenutada, aga ausalt öeldes mulle väga meeldib raamatuid laenutada! Ükski päev pole teisega sarnane. Iga päev on üllatusi. Lugejaid harivad ka meid. Räägivad, mida teatris vaatamas käisid või mida lugesid.

Märksõnad
Tagasi üles