R, 7.10.2022

Tõnu Kaljuste: muinsuskaitsjad ja ajaloolased ei arvesta muusikaga

Kultuuritoimetus
Tõnu Kaljuste: muinsuskaitsjad ja ajaloolased ei arvesta muusikaga
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Eesti koori- ja orkestrijuht Tõnu Kaljuste
Eesti koori- ja orkestrijuht Tõnu Kaljuste Foto: Sander Ilvest

Koori- ja orkestrijuht Tõnu Kaljuste kirjutas ühismeedias, et muusikaga arvestatakse tihti nagu ventilatsiooniga ehitistes: viimases järjekorras. Järgneb tema kirjutis.

Riik võiks, riik peaks… vägev ka väljend: riik, see oleme meie.

Riigi- ja linnamuusikuna jään selles mõtiskluses viimase repliigi juurde ja pajatan oma kogemusest, kuidas koostöö muinsuskaitse, arhitektide ja muuseumitega elu erinevatel perioodidel on mind viinud ühe tõdemuseni: muusikaga arvestatakse tihti nagu ventilatsiooniga ehitustes… sellele mõeldakse paraku viimasena… kui üldse mõeldakse.

Kui taastati Niguliste, siis ajaloolised uurimused näitasid, et orel asetses lae all. Nii ka taastati, et saada muuseum-kontserdisaalis olukord nagu algselt oli. Aruteludes ja otsustamistes jäeti kõrvale tõsiasi, et sajandite muutudes muutusid ka kirikumuusika esitamise koosseisud ning jumalakiitmiseks toodi orel ajapikku lae alt madalamale koori peale, muusikutele lähemale. Ennesõjaaegses Nigulistes toimusid oratooriumite kontserdid kõik koori peal.

Praeguses Nigulistes on tore plaadistada, esitada Pärti ja keskaegset muusikat ning kuulata orelit, kuid kogu barokkajastu ja viini klassikute loomingu ettekandeks praegune Niguliste enam ei sobi. Enne sõda sobis, nii räägitakse.

Nigulistes on toimumas järjekordne ehitustöö: lift kirikutorni vaateplatvormile. Tore, aga unistan siiani Niguliste kooripealsest, et seal esitada kirikumuusikat kogu tema ajaloolises hiilguses.

Ajaloomuuseum Pikal tänaval oli üks ennesõjaaegne muusikute kohtumispaik. Seal olen plaadistanud seitsmekümnendatel aastatel oma esimese LP «Veljo Tormis -13 lüürilist rahvalaulu». See paik oli erilise akustikaga. Üliõpilasena kirjutasin kultuurilehte pisikese mõtiskluse, kus arutasin, et miks peab münte eksponeerima heas akustikas. Sellele tuli tige vastus ajaloomuuseumi juhilt. Nüüd, kui peale remonti on ajaloomuuseumi põrand tõstetud ja sinna paigutatud klaasvitriine, pean tõdema vaid sama. Akustika tehti hullemaks ehk ebaloomulikumaks.

Eurotoetuste taotlemiste puhul on minult küsitud luba, kas võib panna renoveeritavas Meremuuseumis ja Noblessneri Valukojas taotlusesse kirja ka Nargen Opera või Nargenfestivali või üldse kontsertide korraldamise võimaluse? Mõistagi olen olnud huvitatud ja pannud allkirja niisugustele ideedele. Valukojas tegutsesin juba pikalt Nargenfestivaliga ja Meremuuseumi kuplid äratasid erilist akustilist huvi.

Paraku kui hooned valmis said, ei järginud leppeid kumbki, ei Meremuuseum ega Noblessneri Valukoda ning muusikaelul sinna asja ei ole. Äri, mis vajab surisevaid külmkappe ja ventilatsiooni, on normaalsus igal pool, kuid kui mõelda tõsiselt muusika kõlale, siis muusika hakkab vaikusest.

Olles Tallinna Filharmoonia kunstiline juht, on mu teemade ringis nüüd Birgitta Festivali tulevik.

Tean, et igal aastal, kui Birgitta festival toimub, kulutatakse 100000-150000 € katuse ja tribüünide ehitamiseks. On see mõistlik? Minu meelest perspektiivitu raiskamine.

Kui olen küsinud ametnikelt, et miks ei saa taastada katust ja renoveerida kogu kirikut, siis tavavastus on: Muinsuskaitse ei luba. Minus tekib trots selle jutu peale seetõttu, et olen oma kontsertreisidel Hispaanias ja Hollandis kogenud sarnaste hoonete taaskasutusse võtmist nii kirikute kui kontserdisaalidena.

Pirita kloostri kiriku renoveerimine vääriks arutelu. Ajad on muutunud. Uued ehitusmaterjalid ja tehnilised lahendused peaksid meie mõttemalle korrigeerima. Pirital ja Viimsis elab kokku 40000 inimest. Kas Tallinn ja EV peab niisugust iga-aastast «katuseraha» jätkusuutlikuks ?

Juhul, kui tekib võimalus arutada Pirita ja Birgitta tulevikku, siis Eri Klasi mälestuseks võiks festivali ümber nimetada KLAS FESTIVALIKS ning seal hakata esitama kontserte ja muusikateatrit, mis ei dubleeri Saaremaa ooperipäevi. Püha Birgitta saaks väärika ruumi, kus muusika kuulamist ei häiri vihmad, tõmbetuuled, külmutuskapid ega generaatorid. Muusika saab alguse vaikusest… vähemalt sõnades.

Märksõnad
Tagasi üles