:format(webp)/nginx/o/2017/01/06/6230553t1habd2.jpg)
/nginx/o/2022/01/12/14305903t1h7af0.jpg)
- Jaapani proosakirjandus algab naistest
- Sei Shōnagoni «Padjamärkmed» mõjub väga moodsalt
- Eelmise aasta lõpus ilmus Alari Alliku tõlkes ka kaasaegset Jaapani kirjandust
Jaapan oleks justkui kaugel ja samas ka lähedal. Tegelikult jääb meie ja Jaapani vahele geograafiliselt ju ainult Venemaa. Elutaju mõttes äkki veel lähemal – kiputakse ju eestlasi tihti ka jaapanlastega võrdlema. Japanoloog ja tõlkija Alari Allik toob Jaapanit veelgi lähemale.
Tema tõlkes ilmus enne jõule üks paljude poolt oodatud raamat – jaapani klassikalise kirjanduse tähtteoseid, Sei Shōnagoni «Padjamärkmed», raamat, mis väidetavalt lõpetati nii ilusa numbriga aastal, kui seda on 1002. Sel ajal hakkas jaapani kultuur saama selliseks, nagu me teda üldiselt teame. Kuna teineteist mõnevõrra tunneme, otsustasime sinatada.
«Padjamärkmed» oli Rahva Raamatu edetabelis viies, vaatasin. Kas selline edu üllatab sind või on ootuspärane?
Kirjastusest teatati juba eelmisel aastal, et pean käsikirja ikka kähku valmis saama, neile helistatakse pidevalt ja küsitakse, millal «Padjamärkmed» ilmuvad. Mingisugune järgijaskond tundub sel olevat.
Mõnedele võib ta olla tuttav Peter Greenaway filmist «Padjaraamat» (1996). Teine suurem huvi allikas võib olla 2020 eesti keeles ilmunud Mia Kankimäki «Naised, kellest ma öösiti mõtlen», kus ta on dialoogis Sei Shōnagoni tähelepanekutega. Ma tegelikult teadlikult vältisin selle lugemist, arvasin, et see hakkab mind kuidagimoodi mõjutama. «Padjamärkmed» on üks väheseid jaapani klassikalise proosa tekste, mida eestlased teavad.
Alari Allik
–Tallinna Ülikooli jaapani uuringute lektor
–Teadustöös keskendub ta omaeluloolisusele keskaegses jaapani kirjanduses ning käsitleb filosoofia ja religiooni mõju kirjanike enesemääratlusele.
–Tema tõlkes on raamatutena varasemalt ilmunud erakmunk Saigyō «Mägikodu»(2012) ja Fujiwara no Teika koostatud «Sada luuletust, sada luuletajat»(2014).
Vaatasin Greenaway filmi nüüd üle. Ta kasutab algteksti küll vähe, kuid mingit raamatu vaimu suudab päris hästi edasi anda, tal on mingisugune sähviv ja glamuurne moefotolik või moedemonstratsioonilik visuaalkeel, mis tundub ideaalselt sobivat.
Sei Shōnagoni tekst oli väga väikese eliitseltskonna kirjandus ja seda lugesid ainult sellesama ringkonna inimesed. See väljendab maailmast üsna eraldunud, väga suure külluse ja jõukuse keskel elava eliidi eelistusi. Mingis mõttes seondub see tõesti päris hästi Greenaway glamuurse maailmaga.
Vaatasin hiljuti populaarset telesarja «Succession», need praegused ülirikkad elavad ka üsna sarnaselt, nelja seina vahel, välja väga minna ei saa, sest siis viskavad protestijad sind toore munaga. Sealgi tuleb ette kahe õukonna teema nagu «Padjamärkmeteski», kaks meediaimpeeriumi võtavad sarjas omavahel mõõtu. Kaks täiesti erineva kultuuriga salongi, kellest üks apelleerib pidevalt oma kultuursusele, tsiteerib toidupalve asemel Shakespeare’i jne, teine aga ainult raha ja võimu ümber keerlev kamp.
Sei Shōnagoni ajastul päris sellist hõõrdumist ei olnud, seal oli ainult üks kõrgkultuuriga seltskond, aga selle sees oli lõhe kahe suurema salongi vahel, mis tekkisid tänu kahe võimsa Fujiwara suguvõsast pärit mehe – Michitaka ja Michinaga – rivaalitsemisele. Ühes oli Sei Shōnagon ja teises «Genji loo» autor Murasaki Shikibu.
Sei Shōnagoni seltskond oli tänapäevases tähenduses selline terav ja noortepärane. Nad teavad täpselt, mida mingil üritusel peab selga panema ja mida millises kontekstis ütlema. Murasaki Shikibu aga võttis veidi klassikalisema hoiaku. Tema «Genji lugu» on teine Heiani ajastu jaapani kirjanduse tippteos, mis kujutab endast eepilist jutustust meelenukrusest ja inimese traagilisest saatusest.
«Padjamärkmed» on väga õukonnakeskne kirjandus. Ta räägib maailmast, kus see, kui keegi ei osutu enam cool’iks või ei käi piisavalt ägedalt riides või kirjutab halbu luuletusi, mõjutab otseselt tema karjääri ja salongikõlblikkust. Aga samas mõjuvad paljud tähelepanekud elu kohta üsna universaalselt, mis on ilmselt üks tema jätkuva populaarsuse põhjuseid.
Luuletuste kirjutamine ja saatmine on «Padjamärkmetes» üks tähtis tegevus, sellega tegelevad enam-vähem kõik.
See oli väga oluline. Kuna luulekood oli sel ajal kindlalt paigas, siis luuletusega sai üsna hästi kindlaks teha, kui hästi inimene varasemat traditsiooni tunneb ja kas ta saab kõikidest olulistest seostest aru. Kui kellelegi saadetakse luuletus, siis peab ta ära tundma, millele see tekst viitab ja miks ta sellises kontekstis on talle saadetud. Alles siis on võimalik sobiv vastus kirjutada.
Umbes nagu subkultuurses vestluses, et kas saad õigetest viidetest aru, mille järgi on võimalik kindlaks teha, kas oled oma või võõras.
Just selline piiride tõmbamine luule kaudu käiski. Luule oli meeste ja naiste vahelise igapäevasuhtluse vorm. Mehed kirjutasid sel perioodil üldiselt hiinakeelseid tekste, sest hiina keel oli Jaapanis tol ajal kultuuri keel – seadused, dokumendid, budistlikud tekstid jne olid hiinakeelsed. Hiina keelel oli umbes sarnane funktsioon nagu ladina keelel kunagi Euroopas.
Samas meeste ja naiste omavaheline suhtlus käis ikka jaapani keeles, kuna naistele üldjuhul hiina keelt ei õpetatud. Sei Shōnagon ja Murasaki Shikibu oskasid, sest nad õppisid seda poolsalaja oma vendade kõrvalt. Avatud arhitektuuriga ruumis eriti, sirmid ja paberseinad on vahel küll, aga kui vend istub teises toas ja talle räägitakse midagi kirjandusest, siis sa võid hoolikalt kuulata ja meelde jätta.
/nginx/o/2022/01/12/14305905t1h0e3f.jpg)
Jaapanikeelne kirjandus keerles paljuski naiste ümber. Mehed pidid jaapanikeelseid tekste kirjutama naistega kirjavahetuseks. Seltskondlikud üritused käisid tihti luule ümber, toimusid luulekohtumised; kes seal paremini hakkama sai, jäi teistele silma ja võis karjääriredelil ülespoole liikuda. Ja naistel oli kombeks teineteisele õhtuti lugusid jutustada. Jaapani proosa sai tänu sellele naiste hulgas kõigepealt hoo sisse. Maailmas on vist vähe traditsioone, kus esimesed suured proosakirjanikud oleksid naised.
Need ongi põhimõtteliselt jaapani kultuuri esimesed kirja pandud ilukirjanduslikud tekstid?
Varasemaid on ka, nagu «Vana bambuseraiduri lugu», mis valmis ilmselt 9.–10. sajandil, ja mitmed pärimuslugude kogumikud, aga esimesed suuremad head proosateosed on kirjutatud naiste poolt. Meeste jaapanikeelne proosa areneb hiljem erakukirjandusena, kus räägitakse oma tähelepanekutest, ideedest ja erakuelu raskustest.
Näiteks Saigyō «Mägikodu», mis sinu tõlkes 2012. ilmus?
Saigyōt peetakse erakukirjanduse kõige eredamaks näiteks. Jaapani kirjandusuurijad on öelnud, et kui peaks vana jaapani ilukirjanduse kaheks jagama, siis võiks rääkida naistekirjandusest ja erakukirjandusest. Naised kirjutavad enam-vähem kõigest ja meessoost erakud pigem «kõrgetest» asjadest. Õukondlasest erak elas tegelikult tihtipeale küllaltki uhkes häärberis, natuke pealinnast eemal, ja kirjutas samas, kuidas ta on tohutult üksi. See oli tihti üsna võlts hoiak.
Saigyō rabaski kõiki oma autentsusega, sest ta käis päriselt mägedes elamas ja ööbis tõesti okstest valmistatud onnides. Lugejad teadsid, et ta oli ka tegelikult nende raskuste ja hirmudega silmitsi seisnud, mida ta oma luuletustes kirjeldab. Heaks erakukirjanduse näiteks on ka Kenkō «Jõudeaja võrsed», kus järgitakse veidi ka Sei Shōnagoni eeskuju. Valik sellest on eesti keeles Rein Raua tõlkes ilmunud.
Kui selline Sei Shōnagoni moodi inimene oleks seltskonnas, siis võiks see tekitada ka ebamugavust – tead, et kindlasti märkab ta sinu kohta midagi naeruväärset ja ebamugavat. Midagi, mille üle saadakse tagaselja naerda. Ta tundub pealiskaudne, pole endasse süüviv erak, kes mõtleb ajatute asjade üle, vaid meie mõistes pigem selline moeblogija.
Sellisena ta tekstis tihti tõesti mõjub. Ta põlastab jah, kui keegi mingisugust maakale või lihtinimesele omast kõnepruuki kasutab, valesti riides käib või kohatult käitub. Tuleb ka silmas pidada, et Jaapani keisri õukond oli väga noorte inimeste maailm.
Kui mulle öeldakse «õukond», siis hakkan pigem hallipäiseid vanu väärikaid õukondlasi ette kujutama, aga Jaapanis kogunesid keisri ümber väga noored tütarlapsed, kellest paljud võisid olla kõigest 13–15 aastat vanad, kuna täisealiseks saadi väga vara. Nad elasid väga piiratud ruumis, seinte ja sirmide taga peidus ja sõltusid suures osas meeste otsustest. Kõige selle juures pidid nad leidma midagi, mis elu põnevaks teeb. Olgu see siis lumemäe ehitamine aeda või esimeste kirsiõite vaatamine.
/nginx/o/2022/01/12/14305906t1h3581.jpg)
«Padjamärkmetes» on lookene keisrist, kes tahtis, et üle 40-aastased inimesed kõik ära tapetaks.
Sellest kumab läbi noorusekultus, mis tol perioodil oli üldlevinud. Eelpool mainitud erakkirjanik Kenkō ütleb, et elada tohib ainult neljakümneni. Ma olen ka juba 48 (naerab), nii et «parim enne» on juba ammu möödas.
Ta arvas, et pärast neljakümmet võtad rohkem, kui annad. Selle ajani oled ilus ja terve, pole kellelegi tüliks, annad elule midagi, aga vanaks saades hakkad kõike seda, mida oled andnud, tagasi võtma, elad noorte turjal, muutud tõredaks ja kibestud. Et mitte olla tüliks, leiab ta, võiks neljakümneselt endale otsa peale teha.
Jaapanis on enesetappu suhtutud pigem positiivselt, sest erinevalt näiteks kristlusest pole selles kunagi nähtud midagi keelatut. Puhta Maa budistliku õpetuse mõjul hakati uskuma, et selge meel ja hea füüsiline vorm surmahetkel on üliolulised. Kui suudad viimasel momendil keskendumist hoida, sünnid ümber Amida Buddha paradiisis ja võid seal oma harjutustee lõpuni viia. Vana ja haigena on raske surmahetkel kontsentratsiooni hoida, sest valud võivad olla väga häirivad.
See idee jääb kuskilt 10. sajandist alates Jaapani kultuuris domineerivaks. Just sellel ajal, kui Sei Shōnagon oma teksti kirjutas, hakkasid need ideed massidesse imbuma.
Millal budism Jaapanisse jõudis?
Ametlikel andmetel 6. sajandil, aga tegelikult juba palju varem. Selleks ajaks, mil Sei Shōnagon kirjutas, hakkas õpetuse tuum kõigile kohale jõudma. Alguses kulus mõnisada aastat aega, kuni keerulistest hiina tekstidest aru saama õpiti. Nara perioodi 8. sajandi õpetlased tegelesid allikate uurimise, kommenteerimise ja tõlkimisega. Heiani perioodil, 8.–9. sajandil hakkab aga budism vaikselt võtma jaapanipärast vormi ja jõuab laiema publikuni.
Jõuab juba ka nende «blogijateni».
Jah, Sei Shōnagon kirjeldab väga täpselt templites toimuvaid suutrate lugemisi, loenguid ja muid üritusi, kus paljud käivad oma kauneid rõivaid ja uhkeid palvehelmeid näitamas. Õpetuse sisust räägib ta vähe, aga rõhutab, et kõige ägedam on, kui munk on stiilne ja noor.
Siis võib tema juttu tõsisemalt võtta.
Kui keegi läheb selle tõttu põrgusse, et õpetaja ei suutnud kauni välimuse ja häälega ta tähelepanu hoida, siis on see õpetaja süü.
Samuti üsna tänapäevane, tänapäeval räägitakse ka n-ö tähelepanumajandusest.
Munk peab tekitama kuulajates huvi ja ka füüsiliselt kehastama kõike, mis tema õpetuse juures väärtuslikku on.
Sei Shōnagoni maailmas peab kogu tervik töötama, õpetaja hääle kõla, näo kuju, ruumi sisustus ja rõivastus moodustavad ühe toimiva mustri – kogu see tervik on tekst. Kui see toimib, siis ütleb Sei Shōnagon: «ma justkui oleksingi taevariigis ümber sündinud». Aineline kultuur peab ka sõnumit edastama, sest mitte ainult kirjasõna ei kanna tähendust, vaid kogu olemine tervikuna.
See on vist ka laiemalt üsna jaapanlik. Jaapani kultuur üldse tundub pisiasjadeni estetiseeritud.
Meile üldjuhul omasest keha ja vaimu vastandusest tuleb nende tekstide puhul teistmoodi mõelda. Naiste puhul alastust kui sellist kunagi ei mainitagi. Kust läheb tegelikult keha piir, millest alates näiteks naine on erootiline?
Kui mõelda, et maja välisseinaks on lükandsein ja veel eraldab naist välisilmast sirm või bambuskardin, mille alt paistavad looklevad riided või juuksesiil, siis on neid kihte juba kolm. Mingisugusest kihist alates võib naine juba mehe jaoks erootiliseks muutuda. Kui mees näeb spetsiifilist varruka värvikombinatsiooni, mida võib-olla iga päev ei silma, siis see on juba nagu mõne kehaosa nägemine meie kultuuris. Heiani perioodi kultuurile on omane selline teatav laialilaotuv kehalisus, mis väljendub kalligraafias, juustes, olekus, hääle kõlas ja kõikides muudes nüanssides.
Tõlkides muidugi kaob sellest üht-teist ära, sest ma ei saa päris sellist subjektivaba lainetust eesti keeles edasi anda. Sei Shōnagon on võimeline rõivaid kirjeldama justkui isikut või meie mõistes subjekti polekski. On ainult lainetamine ja laiali laotumine, õõtsumine, teatav protsess. Naine ongi tema rõivad, kogu ümbrus, kus sündmused toimuvad, mitte ainult see alasti keha nende riiete sees – see on tähtsusetu.
Jaapani keel võimaldab ka grammatika tasandil subjektivaba väljendust ja abstraktsust, kus fookus on pigem omadus- ja tegusõnadel, mitte lause alusel. Identiteet on seetõttu hoopis teistmoodi kokku pandud. Minasus on suhe kõige muu ümbritsevaga, teatav väli, millesse on haaratud ka kõik asjad, mis mind ümbritsevad.
:format(webp)/nginx/o/2022/01/12/14305908t1h203a.jpg)
Asjad tunduvad Jaapanis tõesti rohkem tähelepanu all kui kasvõi Euroopas. Euroopas on suhe olmega pigem piinlik, aga Jaapanis väärikas ja mõtestatud.
Asjad on lahutamatud tundest või emotsioonist, mida püütakse edasi anda. Emotsioon ei kuulu ka mingisugusele unikaalsele subjektile, vaid igaüks, kes selles olukorras või konfiguratsioonis viibiks, võiks tunda sama, mida Sei Shōnagon kirjeldab, à la mingisugune väga spetsiifiline valguse ja värvi kvaliteet, kui ma varahommikul üles ärkan ja aken on avatud.
See, kes mina olen, on määratud nende väliste mustrite poolt. Kui sätin ennast nendesse mustritesse, siis mustrid muudavad mind teatud inimeseks. Subjekt ei ole fikseeritud.
Ta on nagu tagasisidestatud välisega ja keskkonnaga.
Seda «mina» ei saa kuidagi tervikolukorrast ja tunnetest lahutada, kuni sinnamaani välja, et vastava teksti või luuletuse võiks kirjutada samas olukorras ükskõik kes. Olukord justkui ise kirjutab seda. Ta kirjutab «Padjamärkmetes», et sellisel kuuvalgel ööl, kus teised on magama läinud, aga mina olen üksi üleval ja mõtisklen, et kui keegi oleks veel andekam kui mina, kirjutaks ta veel parema luuletuse. Olukord ise tahab ennast väljendada ja sina oled nagu üks meedium.
Sa ei ole autor või Autor, mida nn õhtumaad üldiselt tunnevad ja tahavad tunda.
Ei ole. Kirjanduse olukord on hoopis teistsugune, autorlus kuulub rohkem situatsioonidele või olukordadele ja need on justkui jagatud olukorrad, millele igal tundlikul inimesel on juurdepääs.
Samas Sei Shōnagoni puhul ei saa öelda, et sellist euroopalikumat tüüpi mina üldse poleks, sest päevikulikes lõikudes on ta tihti väga enesekeskne. Huvitav ongi, kuidas ta neid registreid erinevates lõikudes vahetab.
Haikud on ju ka tihti sellised, et neid võiks kirjutada justkui igaüks.
Haiku on ka dialoogiline. Luuletajale on omane kõõrdpilk – ühe silmaga jälgib ta seda, millises kohas ja seisundis ta praegu on, teisega aga seda, mis on varem sarnaste asjade kohta kirjutatud. Ja siis lisab ta omalt poolt mõne uue nüansi.
Proovitakse tunda sedasama, mida selles paigas varasemad autorid on tundnud, ehkki ei see ei pruugi alati välja tulla. Otsitakse üles see vana männipuu, mille kohta sada meistrit on juba luuletuse kirjutanud, ja proovitakse lisada enda tekst. See mänd on tegelikult ise autor, kes ühendab kõiki neid kirjutajaid, kelle kaudu ta on ennast väljendanud.
Millises positsioonis Sei Shōnagon tänapäeva Jaapani kultuuris on?
Eks ta on tuntud klassik, kellelt koolis loetakse kirjandustunnis üksikuid lõike, peamiselt sissejuhatust, kus kirjeldatakse aastaaegade ilu, mis on hilisemat traditsiooni väga palju mõjutanud. Vanemas jaapani keeles kirja pandud tekstid pole tänapäevastele jaapanlastele enam mõistetavad. Nii et noored tutvuvad Sei Shōnagoniga pigem tõlkes või manga-adaptatsioonis. Aga ta on popp ja ilmselt Murasaki Shikibu kõrval tuntuim Heiani perioodi autor.
/nginx/o/2022/01/12/14305907t1hec0b.jpg)
Sinu käest küsitakse sageli ka eestlaste ja jaapanlaste sarnasuste kohta.
Tegelikult ei saa vist tänapäeval niimoodi enam üldistada. Eestlasi on igasuguseid ja jaapanlasi on igasuguseid. Mingid sarnasused on, aga sama palju on ka erinevusi. Akadeemilises maailmas soovitatakse viimasel ajal ka sellist essentsialismi vältida, et rääkida sellest, mis on jaapanlik või mis on eestilik. Ma näiteks ei oska väga täpselt öelda, mida praegu eestlus tähendab.
Ma olen ka proovinud selle peale mõelda. Võimalik, et mingisugused elemendid saab välja tuua, aga need võivad ka klišeed olla või tihti ka on.
Tänapäeval eriti, kus füüsiliselt kuskil paiknedes elatakse tegelikult väga erinevates kultuuriruumides – mõni elab Eestis, aga loeb ainult jaapani kirjandust, teine elab Jaapanis, aga uurib eesti mütoloogiat. Õhtuti vaatavad mõlemad Ameerika teleseriaale ja identifitseerivad end erinevate kangelastega.
Üsna klassikaline on kujutlus eestlasest kui vaiksest introverdist, ja jaapanlasest samuti. Eestlaste puhul on huvitav mõelda, kui palju on käitumisse tulnud sisse ameerikalikku korporatiivkultuuri, eneseesituskultuuri, ja see pole jäänud ainult tööle, vaid tundub, et on läinud ka privaatsfääri, mõtlemisse ja võib-olla ka tundmisse.
Mulle ka tundub, et kui eestlane on liiga enesekindel ja ekstravertne, siis selles on midagi võõrastavat, aga see võib olla mu isiklik eelistus. Jääb mulje, et inimene on internaliseerinud mingisugused läänelikud suhtlusmudelid.
Jaapanis hoitakse avalikku ja privaatset identiteeti väga selgelt lahus. Korporatsiooni nimel vabandades võib inimene rääkida «meie» perspektiivist ja tema isiklik identiteet jääb sellest täiesti puutumatuks. Ta võib «meie» nimel süü enda peale võtta ja kummardada, sel hetkel kehastab ta kogu institutsiooni.
See on sellesama mustrimõtlemise pahupool. Kõneleja ei pea ennast tegelikult üldse mängu panema, sest formaat või muster töötab tema eest: tal on must ülikond, õige kehahoiak, järeleproovitud viisakad sõnad ja fraasid. Sellel suhtlustasandil kestab edasi iidsetest õukondlikest rituaalidest alguse saanud suhtlusvorm, kus välisest vormist kinnipidamine on ülioluline.
Samas on Jaapani korporatiivse mudeli juures sümpaatne see, kuidas selles masinavärgis väärtustatakse ka kõige väiksemaid lülisid, mis lubavad igal töölisel tunda end tähtsana – ilma nendeta ei liiguks midagi edasi.
Mäletan, kui kunagi tutvustasin Tallinnas turistidele linna, siis oli meiega kaasas üks jaapani vanamees, kes oli terve elu Toyotas töötanud. Iga kord, kui ta nägi möödumas seda Toyota mudelit, mida ta oli tootnud, ütles ta: vaata, seda veermikku teeme meie. Ta oli tohutult uhke selle üle.
Toyota korporatsioon hoolitseb selle eest, et töötajad tunneksid, et kui mõni polt või mutter jääb tegemata, siis ükski auto ei sõidaks. Iga inimese pühendumine hoiab tervet ettevõtet käimas. Sedalaadi meie-mentaliteet lubab seda, et need tippjuhid võivad küll mõjuda üsna anonüümselt, aga samas korporatsiooni sees on iga töö väärtuslik.
See on olnud ka konfutsianismi mõju, et igaüks peab taeva all tundma oma kohta ja täitma oma funktsiooni, keiser ei saa olemas olla ilma alamateta, kes teavad kõiki oma ülesandeid. Taevaalune peab olema korras ja rahvas rahul, muidu keiser ei saa valitseda.
Alati kerge, alati moodne
Sei Shōnagon
«Padjamärkmed»
TLÜ Kirjastus
417 lk.
Peen raamat. Kohati väga kaasaegne. Võiks olla vabalt olla ka estetismiaabits, umbes nagu mõned aastad tagasi eesti keeles ilmunud Joris-Karl Huysmansi «Äraspidi». «Asjad, mis on vastukarva: keset päeva haukuv koer. Kevadeni vette jäänud bambusmõrrad.» Ilmselt jaotub raamat enamvähem kaheks, lühemad «meeldib/ei meeldi»- listid ja poeetilised kirjeldused võiksid kõnetada universaalselt igaüht, sest kellele ei meeldiks ilusad asjad, pikemad lood omamoodi Jaapani kuldaegsest, 10. sajandi Heiani õukonnast ja selle intriigidest nõuavad vast keskmisest suuremat Jaapani-huvi ja ka sisseelamisvõimet.
Ei soovitakski «Padjamärkmeid» ühe hooga läbi lugeda, pigem selline padjaraamat.
Kui mälu hakkas kaduma
Yōko Ogawa
«Kustunud mälestuste saar»
344 lk.
Postimehe Kirjastus
Kui Sei Shōnagon on jaapani proosa alguspunkt, siis teine eelmise aasta lõpul Alari Alliku tõlkes ilmunud teos, Yōko Ogawa «Kustunud mälestuste saar» on see praegune sõna. Oli 2020. ka Bookeri tõlkekirjanduse nominent. Antiutoopia maailmast, kust hakkavad kaduma asjad. Küll võimude parema äranägemise järgi. Nii olevat parem. Sellega seoses ka nendega seotud emotsioonid, mälestused jne. Eelkõige proovitaksegi ette kujutada üht võimalikku hingelist amputatsiooni. Lihtne oleks seda võtta ka kaasaja allegooriana. Sama lihtne on seda ette kujutada anime-multikana. Stiilne, melanhoolne ja mõõdukalt aeglane teos. Ulmekas neile, kes ulmet muidu ei loe.
/nginx/o/2022/01/12/14305909t1h61ef.jpg)