AK Kohtumine soome sekvoiaga – Paavo Haavikko

Paavo Haavikko, «Kogutud luuletused».
Paavo Haavikko, «Kogutud luuletused». Foto: Raamat

Eelmist aastat jäävad tähistama kaks kirjanduskultuurilist, Eestit ja Soomet ühendavat suursündmust. Oleks nagu valitsenud vaikiv kokkulepe, et ühel ajal ilmusid Jaan Kaplinski kogutud luuletused «Ilta tuo takaisin kaiken» Soomes ja Paavo Haavikko «Kogutud luuletused» Eestis.

Mõlema looja näol on tegemist Nobeli-väärse kirjanikuga. Kunstiakadeemiku tiitliga Haavikko (1931–2008) ongi pärjatud Ameerika Nobeliks kutsutava Neustadti rahvusvahelise kirjandusauhinnaga, mille üks rajajaid ning Haavikko esitajaid auhinnale oli meie oma (pagulas)kirjanik, Oklahoma ülikooli maailmakirjanduse professor ja ajakirja World Literature Today toimetaja, läti-eesti päritolu Ivar Ivask (1927–1992). Haavikko kuulus Ivaski sõprusringi, Ivask koos lätlannast abikaasa, luuletaja ning tõlkija Astrīde Ivaskaga veetsid alates 1957. aastast neliteist suve Soomes.

Mõlemad raamat-tellised (Kaplinski 550 ja Haavikko 900 lehekülge) on roheliste kaantega. Roheline on elu värv. Kaplinski raamatu esikaant ilmestab kõrgustesse pürgiv stiliseeritud mänd; «Kogutud luule» ümbrispaberil on küpses eas kirjaniku fotoportree, millelt trükitehnilise trikiga eenduvad ja helgivad vastu prillid (kujundaja Asko Künnap).

Lugedes tõuseb neist läikivatest prillidest üks mu Haavikko-kujundeist – helgiheitja, sest Haavikko intensiivse, kord aforistlikult teravaks ihutud, kord paradokside ja ootamatute pööretega täidetud lauserägastikesse uppuv vabavärsi keel paiskab prožektorina valgusvihke Haavikko vaateväljale sattunud reaaliatele – ja neid on meeletult palju! – ning tema mäslevale, erinevatest rollidest ja enesetõlgendustest pakatavale siseilmale.

Tagasi üles