AK ⟩ Näitekirjanik, kelle teosed keelduvad lavalt lahkumast

Fragment Nicolas André Monsiau maalist (1802), millel on kujutatud Molière'i lugemas salongiseltskonnale oma näidendit «Tartuffe». Foto: Repro

Molière, kodanikunimega Jean-Baptiste Poquelin, sündis Pariisis millalgi 1622. aasta esimestel päevadel ning ristiti sama aasta 15. jaanuaril – ehk täna täpselt 400 aastat tagasi – sealses Saint-Eustache’i kirikus. Ta elas 51-aastaseks ja kirjutas kokku 33 näidendit, millest ligemale pooled pole säilinud. Suurem osa neist, mis säilisid, on aga jäänud teatrite repertuaari tänaseni ning kujunenud õhtumaa kultuuri tüvitekstideks. Tema enese nimi on omakorda saanud sünonüümiks nii prantsuse vaimule, satiirilisele komöödiale kui ka teatrikunstile laiemalt.

Molière oli mitmeski mõttes arhetüüpne kunstnik. Ta pärines kodanlikust perekonnast ja õppis advokaadiks, kuid pühendus 21-aastaselt vastu oma isa tahtmist jäägitult teatrile. Alustas näitlejana, selle kõrvalt kujunes ühtlasi trupijuhiks ja lavastajaks. Läks oma esimese teatriga pankrotti ning istus mõned päevad kunsti nimel koguni võlavanglas. Seejärel töötas pikki aastaid rändteatris – mängis ja lavastas, kuni hakkas vajaduse sunnil kirjutama näidendeid, millega kogus kassat, kuulsust ning mõjukaid vaenlasi.

Oma arhetüüpne alge on ka selles saatuse iroonias, et ehkki tema soov oli luua tragöödiaid, saavutas ta kestva maailmakuulsuse hoopis komöödiatega. Molière’i karjäär sai tõelise hoo sisse 1659. aasta paiku, kui ta oli oma trupiga peale poolteist kümnendit kestnud teatritegevust Lõuna-Prantsusmaal pöördunud tagasi Pariisi ning kirjutas ja lavastas seal järgnevatel aastatel ridamisi näidendeid, millest on kujunenud maailma draamakirjanduse klassika: «Naeruväärsed eputised» (1659), «Naiste kool» (1662), «Tartuffe» (1664), «Don Juan» (1665), «Misantroop» (1666), «Arst vastu tahtmist» (1666), «Ihnus» (1668), «Kodanlasest aadlimees» (1670), «Scapini kelmused» (1671), «Õpetatud naised» (1672), «Ebahaige» (1673) jt.

Umbes pooli neist on lavastatud Eestis veel ka sel sajandil. Hetkel kuuluvad meie kohalike teatrite repertuaari «Misantroop», mida Theatrum esitas nii eile kui üleeile, ning «Naiste kool», mis etendub Molière’i suure sünnipäeva puhul täna õhtul Vanemuise Sadamateatris, kus tuleb ühtlasi eksklusiivselt ettekandele ««Naiste kooli» kriitika» – väga põneva ja erandliku saamisloo ning sisuga näidend, mida teadaolevalt Eestis varem lavastatud polegi.

Nii nagu on hoolimata näilisest sarnasusest tegelikult suhteliselt erinevad kõik Molière’i säilinud teosed, on väga eriilmelised olnud ka nende arvukad lavastused, mida minul on olnud võimalus aastakümnete jooksul näha. Samas ei mäleta ma ühtegi, mis oleks läinud kunstilises mõttes altlati – pigem vastupidi: enamasti on need olnud sündmused meie laiemas teatripildis. Mis omakord tõestab, et Molière’i nimi sisendab sarnaselt Shakespeare’i omaga enda vastu jätkuvalt lugupidamist ja aukartust, sunnib teatraale end kokku võtma ja pingutama.