Teise pensionisamba reform kui Helir-Valdori saaga

Kalle Muuli oma raamatu «Raha on vaba» esitlusel mullu oktoobris. Foto: Remo Tõnismäe

Pärast seda, kui riigikohus mullu pensionireformi seaduslikuks tunnistas, kirjutasin siinsamas Postimehes, et sellel teemal annaks luua terve hulga proosa- või luulevormis teoseid, mis kajastaks toimunut eri vaatenurkadest – materjali selleks juba jagub.

Kalle Muuli on seda artiklit, õigemini selle pealkirja oma raamatus «Raha on vaba» ka tsiteerinud. Kahtlen, kas ta idee minult sai, aga igatahes on Muuli pannud jõuliselt ja selgelt kirja lugulaulu ühe versiooni, kindla vaatenurga alt. Täiesti võimalik, et ta suudab isegi mõne inimese ümber veenda. Kui keegi veel tahab pensionireformist oma seisukohta esitada, siis on latt asetatud väga kõrgele.

Muuli vaatenurk lähtub häbenematult Isamaa positsioonist, kes reformi oma lipukirjaks võttis ja kelle liikmete sekka ta ka ise kuulub. Isegi täpsemalt, see lähtub nende mõne inimese, eeskätt Helir-Valdor Seedri, aga ka tema väheste toetajate Parvel Pruunsilla ja Kristjan Järvani vaatest, kes selle idee Isamaa juhtkonda viisid ning algsest skeptilisusest hoolimata ka läbi suruda suutsid. Kindlasti on erakonnas praegugi liikmeid, kes reformi sugugi hästi ei suhtu.

Diligentide ringkonnas omajagu metsamehe mainega Seeder kerkib nende poliitiliste manöövrite suurimaks kangelaseks. Raamatu pealkiri või alapealkiri võiks tegelikult vanapõhja traditsioonide järgi ollagi «Helir-Valdori saaga». Kuidas mehel on tunne, et pensioni teine sammas on mäda. Kuidas ta leiab inimesed, kes samamoodi mõtlevad. Kuidas nad suudavad endale toeks saada ühe kuulsusrikka, ent kokku kuivanud erakonna. Kuidas nad lõpuks hiiglaslike koletiste – pankurite, suurparteide – vastu võidu saavutavad.