Raamist väljas. Lillepildid on tagasi!

Malle Leis, «Lilled X». (1972). Siiditrükk. Eesti Kunstimuuseumi graafikakogu. Foto: Stanislav Stepaško

Jah, te lugesite õigesti. Lilled on üks kõige olulisemaid teemasid praeguses kaasaegses kunstis. Nii et lillepildid on tagasi, aga võib-olla mitte päris sellisel viisil, nagu te arvate.

Eelmisel nädalal avati Rüki galeriis Viljandis Hedi Jaansoo ja Marje Üksine näitus «Kimbutab». Hedi Jaansoo on noor kunstnik, kes tegelnud lilledega alates 2015. aastast, kui ta oli veel EKA fotoosakonna tudeng. «Tol ajal kasutati Eesti nooremas kunstis juba päris palju rohelisi taimi,» meenutab Hedi, kui külastan teda külmal talvepärastlõunal tsaariaegses majas asuvas ateljees. Lilled ja suvi tunduvad sel hetkel sama kaugel nagu kosmos. Aga Hedi räägib edasi: «Taimedega meenub näiteks Maria Arusoo kureeritud «Arheoloogiafestival» Tartu Kunstimuuseumis. Kuid õite toomine kaasaegsesse kunsti tundus mulle toona ikkagi hirmutav samm, mitte kuigi tõsiselt võetav. Olin ju Marco Laimre kuulsa kontseptuaalse fotoosakonna tudeng, lillepildid sinna justkui ei sobinud.» Hedi juhendaja oli otsekohese ütlemisega kunstnik ja kriitik Kaisa Eiche, kes ei lubanud valehäbi tunda: muidugi kasuta lilleõisi!

Hirm kaotada oma tõsiselt võetavus kunstnikuna, kasutades töödes lillemotiive, tuleneb suures osas 20. sajandi pikast modernismitraditsioonist, mis on pidanud lilli ja ornamente dekoratiivseks, kitšiks ja ebaoluliseks. Eriti siis, kui nendega tegelevad naised. Isegi Eesti tuntuim lillemaalija Malle Leis tunnistas, et pidi võitlema eelavamustega lillede kujutamise suhtes. «Ma olen kogu aeg püüdnud teha taimede abil sedasama, mida teised on teinud mingeid muid asju maalides,» rääkis ta 2014. aastal kunstiajaloolasele Tiiu Talvistule, «Olen nii toiminud, olles täiesti teadlik halvakspanust, mida taimede-lillede maalimine kaasa võib tuua. Ongi toonud, aga jõuad sa kõigile meele järele olla.»