R, 9.12.2022

Raamist väljas. Lillepildid on tagasi!

Kaarin Kivirähk
, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse kommunikatsioonijuht
Raamist väljas. Lillepildid on tagasi!
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Malle Leis, «Lilled X». (1972). Siiditrükk. Eesti Kunstimuuseumi graafikakogu.
Malle Leis, «Lilled X». (1972). Siiditrükk. Eesti Kunstimuuseumi graafikakogu. Foto: Stanislav Stepaško

Jah, te lugesite õigesti. Lilled on üks kõige olulisemaid teemasid praeguses kaasaegses kunstis. Nii et lillepildid on tagasi, aga võib-olla mitte päris sellisel viisil, nagu te arvate.

Eelmisel nädalal avati Rüki galeriis Viljandis Hedi Jaansoo ja Marje Üksine näitus «Kimbutab». Hedi Jaansoo on noor kunstnik, kes tegelnud lilledega alates 2015. aastast, kui ta oli veel EKA fotoosakonna tudeng. «Tol ajal kasutati Eesti nooremas kunstis juba päris palju rohelisi taimi,» meenutab Hedi, kui külastan teda külmal talvepärastlõunal tsaariaegses majas asuvas ateljees. Lilled ja suvi tunduvad sel hetkel sama kaugel nagu kosmos. Aga Hedi räägib edasi: «Taimedega meenub näiteks Maria Arusoo kureeritud «Arheoloogiafestival» Tartu Kunstimuuseumis. Kuid õite toomine kaasaegsesse kunsti tundus mulle toona ikkagi hirmutav samm, mitte kuigi tõsiselt võetav. Olin ju Marco Laimre kuulsa kontseptuaalse fotoosakonna tudeng, lillepildid sinna justkui ei sobinud.» Hedi juhendaja oli otsekohese ütlemisega kunstnik ja kriitik Kaisa Eiche, kes ei lubanud valehäbi tunda: muidugi kasuta lilleõisi!

Hedi Jaansoo teose detail näituselt «Kimbutab» Rüki galeriis (2022).
Hedi Jaansoo teose detail näituselt «Kimbutab» Rüki galeriis (2022). Foto: Hedi Jaansoo

Hirm kaotada oma tõsiselt võetavus kunstnikuna, kasutades töödes lillemotiive, tuleneb suures osas 20. sajandi pikast modernismitraditsioonist, mis on pidanud lilli ja ornamente dekoratiivseks, kitšiks ja ebaoluliseks. Eriti siis, kui nendega tegelevad naised. Isegi Eesti tuntuim lillemaalija Malle Leis tunnistas, et pidi võitlema eelavamustega lillede kujutamise suhtes. «Ma olen kogu aeg püüdnud teha taimede abil sedasama, mida teised on teinud mingeid muid asju maalides,» rääkis ta 2014. aastal kunstiajaloolasele Tiiu Talvistule, «Olen nii toiminud, olles täiesti teadlik halvakspanust, mida taimede-lillede maalimine kaasa võib tuua. Ongi toonud, aga jõuad sa kõigile meele järele olla.»

Malle Leisi looming on armastatud ja tunnustatud ning mõjub endiselt (või siis taas kord) värske ja kaasaegsena. Paljude teiste lilli maalinud naistega see aga nii ei ole ning osalt ongi lilletrend seotud unustatud või vääriti mõistetud (nais)kunstnike loomingu uuesti esiletoomise ja kaasaegsesse konteksti asetamisega. Näiteks avatakse veebruari lõpus Tartu Kunstimuuseumis baltisaksa maalikunstniku Lily Waltheri näitus, kes saavutas küll oma eluajal üsna palju, kuid keda on Eesti kunstiajaloos üsna vähe käsitletud – ja kes maalis palju lilli.

Lilly Walther, «Punased magunid» (1902). Akvarell. Tartu Kunstimuuseum.
Lilly Walther, «Punased magunid» (1902). Akvarell. Tartu Kunstimuuseum. Foto: Repro

Kuid lisaks ajalooliste kunstnike ja teoste esiletoomisele on lilledest saanud ninanips obsessiivselt valge kuubi kontseptualismi külge kinnistunud konservatiivsele kunstimaailmale, põgenemine läikima löödud valgest steriilsusest ja elitaarsusest. Lillede kaudu jutustatakse lugusid maailmalõpust, kolonialismist, võimust, tööst, armastusest, mälestusest, inimestest, loomadest ja uutest maailmadest.

Veel enne Hediga kohtumist käisin Hollandis, kus Haagi näitusemajas Nest oli avatud näitus «Kas on võimalik olla revolutsionäär ja armastada lilli?». Küsimuseasetus viitab kuulsale kommunistile Rosa Luxemburgile, kes oli kahtlemata revolutsionäär, aga seejuures ka suur lillehuviline, kel oli ka oma herbaarium, mille fotokoopiaid säilitatakse tänapäeval Amsterdami sotsiaalajaloo muuseumis.

Samal näitusel oli iraani päritolu noore kunstniku Mehraneh Atashi fotoseeria. Algselt pildistas ta Iraanis iseennast tänaval, kuid ühel hetkel keelati see ära, sest tundus kahtlane: miks pildistab üks noor naine end Teherani tänavatel? Ametivõimud soovitasid tal pigem lilli pildistada, mida ta ka tegi ja eksponeeris neid Haagis näitusel. Autoportree on ohtlik, seal võib väljenduda inimese eneseteadvus. Lillepildid on ohutud, sest neil pole tähendust. Vähemalt on seda lihtne uskuda.

Milena Bonila installatsioon «Dark Fading Chlorophyll» Rosa Luxemburgi herbaariumi põhjal (2020–2021).
Milena Bonila installatsioon «Dark Fading Chlorophyll» Rosa Luxemburgi herbaariumi põhjal (2020–2021). Foto: Charrlott Markus

Just näilise «ohutuse» tõttu suunati ka näiteks baltisaksa aadlidaame tegelema botaaniliste joonistustega. Näiteks kirjutavad kunstiajaloolased Kadi Polli ja Kristiina Tiideberg viimases Eesti Kunstimuuseumi toimetiste ajakirjas, et 19. sajandi alguse valgustussajandi tunnetusteooria põhjal «soovitati naiste suurt tundlikkust arvestades tüdrukutele kunsti õpetamisel pigem mõõdukust hoida – kunstis peituva ilu tajumine paneb pinge alla fantaasia ja tunded ning on naiste õrnadele hingedele seeläbi liiga erutav. Hoiatusena kõlas, et kunstiga liialdav naine võib kaotada meelelise tasakaalu ning nõnda ka kogu rõõmu tegeliku elu üle! Seega oli tüdrukute puhul eriti tähtis kontrollida, mida nad joonistavad» – lisaks lilledele sobisid ka lihtsamad koopiad.

Nii on lillepiltide üks funktsioone olnud juba iseenesest väga huvitav: olla aseaine, juhtida kõrvale tähelepanu milleltki muult. Aprilli lõpus avatakse Eesti paviljonis 59. Veneetsia biennaalil Corina L. Apostoli kureeritud näitus «Orhideliirium. Isu külluse järele», kus Kristina Norman ja Bita Razavi on loonud teosed, mis on inspireeritud Emilie Rosalie Saali akvarellidest troopilistest taimedest.

«Bambusorhidee», trükitud Emile Saali akvarelli järgi. Corina Apostoli omanduses.
«Bambusorhidee», trükitud Emile Saali akvarelli järgi. Corina Apostoli omanduses. Foto: Repro

Need valmisid peamiselt 20. sajandi alguses toona Hollandile kuulunud Ida-India saartel, kus ta reisis koos oma abikaasa Andres Saaliga. Emilie Saal korraldas küll oma eluajal ühe teadaoleva näituse USAs, kuid Eestis on ta olnud tundmatu. Tema botaanilisi joonistusi ei ole kunagi peetud oluliseks. Aga lillepilt ei ole kunagi lihtsalt lillepilt – Emilie Saali pildid ja nende taga peituv lugu juhivad tähelepanu eestlaste seosele koloniaalajastuga, privileegidele, hierarhiatele ja valikutele, 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse isule eksootiliste taimede vastu ja nende looduslike koosluste ekspluateerimisele valgete poolt.

Hedi Jaansoo esimesed «lilleteosed» olid videoprojektsioon ja postkaardid, mis põhinesid tema vanavanemate loodud fotoarhiivil nende Viljandi aias kasvanud lilledest. Iha ilu järele, häbi, fetiš ja tabu olid märksõnad, mis toona tema naudingulisi kompositsioone iseloomustasid.

Läinud suvel oli tema näitus «Lillherned ja lõvilõuad ja meeles mind pea» Hobusepea galeriis, mitmed sealsed tööd on aluseks ka praegusele Viljandi näitusele. Näitusel oli ta lillemotiividest loonud installatiivse keskkonna, õrna ja naiseliku ruumi, milles lilleõite kujutised tekitasid mingi magusa igatsuse juba minevikku jäänud kiirelt möödunud silmapilgu vastu, pehme vastupanu kiire ja kõleda hiliskapitalismi vastu. «Ma tahaksin olla võitleja,» oli ühe kollase lipiku peal kirjas.

Ma ei saa parata, et pärast Hediga kohtumist avan kodus juugendstiili raamatu. «Seitse miljardit aastat enne oma sündi olin iiris,» kirjutas saksa juugendpoeet Arno Holz aastal 1898, aga oleks võinud kirjutada ka mõni tänapäevane posthumanistlik mõtleja. Mitmed juugendis esil olnud mõtted on taas esile tekkinud seoses kliimakriisi ja pettumisega valitsevas esteetilises kaanonis. Vastuseis pealetungivale tööstusele ja esteetiline rahulolematus akadeemilise kunstimaailmaga pani juugendkunstnikud otsima elu maagilisust, orgaanikat ja sünesteesiat ilmselt samamoodi nagu tänapäeva kunstnikke, kes kujutavad liikide kooseksisteerimist ja inimesejärgset maailma. Lilled on selle väljendamiseks sobivalt korraga kaunid ja hirmutavad, kõdunevad ja uuesti õide puhkevad, mida saab sümbolina kasutada erinevate tunnete ja olekute väljendamiseks.

Siinkohal tasub meenutada, et ka eelmise Riia biennaali kuraator Rebecca Lamarche-Vadel sidus oma uute maailmade sünnist rääkiva näituse lilledega: «and suddenly it all blossoms» («ja järsku puhkeb kõik õide»). Hollandi lillenäituse kuraator Laurie Clutimans kirjutas aga näitust saatvas trükises tabavalt: «Lilli seostatakse haprusega, aga nende juured läbivad maapinda. Neid ei huvita asfalt, kivi ja betoon, nad kasvavad väsimatult.»

Märksõnad
Tagasi üles