T, 6.12.2022

KULTUURIS KUUM ⟩ Kuidas Eesti filmid leidsid raha – ja sellest ilma jäid

Priit Pullerits
Kuidas Eesti filmid leidsid raha – ja sellest ilma jäid
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Centrumi kinosaal Viljandis.
Centrumi kinosaal Viljandis. Foto: Elmo Riig

«Tõde ja õigus», «Seltsimees laps» ning veel mitu lähimineviku kassatükki näitasid erainvestoreile, et neilgi tasuks kodumaiseid ekraanilugusid toetada. Kuni ajaloo ootamatu pööre nad ära heidutas.

Ligi kuus aastat tagasi, kevadel 2016, lendas tosinkond Eesti filmitegijat ja filmidest huvitatud ärimeest pooleks nädalaks Londonisse. See polnud mingi niisama huvireis. Reisi korraldaja, Eesti Filmi Instituudi juht Edith Sepp, kes on õppinud ning töötanud produtsendi ja režissöörina Inglismaal, viis seltskonna tutvuma, mismoodi käib Euroopa juhtivas filmiriigis filmitegemine – lootuses, et nähtu innustab ning aitab Eesti tootjail ja erakapitalil teineteisele lähemale jõuda.

Eesti Filmi Instituut (EFI) on küll Eesti suurim filmitootmise rahastaja, ent üha selgemaks oli saamas, et EFI jagatavatest summadest heade, vähegi ambitsioonikate linateoste tegemiseks enam ei piisa. 800 000 ­eurot on maksimum, ­mille EFI võib ühele tootjale anda, lisaks 120 000 eurot kultuurkapitalilt. Samal ajal kui näiteks mullu EFI-lt tootmistoetust saanud kaheksast filmist viiel küündis eelarve pooleteise miljoni ligi ning ühel, Rainer Sarneti «Nähtamatul võitlusel», koguni kahe ja poole miljoni euro alla.

Märksõnad
Tagasi üles