Mingis mõttes muidugi tore, kui aasta üks olulisemaid albumeid ilmub juba aasta alguses. Võtab edasised pinged maha. Juhtugu mis juhtub, The Weekndi viies stuudioalbum «Dawn FM» kahtlemata on alanud aasta tähtsamaid albumeid. Mingis mõttes klassifitseerub see täiusliku popi alajaotusse. Plaat, mis mitte ei lõhesta, vaid ühendab. Ühes paadis on sõbralikult koos kriitikud ja kuulajad ning rindejoon on kerra keritud ja minema visatud.
NÄDALA PLAAT ⟩ Aasta üks tähtsamaid albumeid juba ilmunud
Kontseptuaalalbumi «Dawn FM» põhiliste mõjutajatena või siis vähemasti ülioluliste märksõnadena võib välja tuua kaks artisti. Michael Jacksoni «Off The Wall» (1979) ja briljantne «Thriller» (1982) ning Oneohtrix Point Neveri ehk ameeriklasest produtsendi Daniel Lopatini «Magic Oneohtrix Point Never» (2020), mille juures oli kaastegev ka The Weeknd. Lopatini osa on «Dawn FMi» juures olulisemgi kui The Weekndi roll tema albumi juures. Lopatini eksperimentaalsemat masti ambitsioonid on valatud sedakorda kõrvapaitavasse ning hingesilitavasse vormi, mis ei tähenda, et «Dawn FMil» innovatiivsus puuduks, sootuks vastupidi. «Dawn FM» on vägagi innovatiivne. Külalisi jagub samuti, alates Jim Carreyst Swedish House Maffiani välja.
Ega The Weekndi sisse muidugi ei näe, album on küll kontseptuaalne ning mõeldud FM-raadio kuulamisena purgatooriumis, aga mida see tähendab, on juba pisut keeruline hoomata. Üldiselt elu jaatava ja ülistava hedonistliku popi ning kõigele vaatamata vältimatu surma sümbioos? Puhastustuli kui lunastus? Tules piinlemine leebe ingli mõistva ning lohutava pilgu all? Variante on.