Kumminaised on pervertidele. Või kas on? Milline on seksiks ehitatud sünteetiliste androidide poliitiline jõud? Kas tegemist on feministliku või pigem naisi alandava tehnoloogiaga? Olga Jürgensoni näitus «Le Bordel Synthétique» Tallinna Kunstihoone galeriis võtab seda kõike uurida.
ARVUSTUS ⟩ Sünteetilises lõbumajas uuritakse inimest (1)
Kohe galerii sissekäigu ees olev videoteos on mitmes mõttes võtmeline. Kunstnik on lavastanud pooletunnise vestluse enda ja sünteetilise androidi Emma vahel – räägitakse seksi, armastuse ja tehnoloogia vastastiksuhetest ning nende muutumisest lähiajaloos.
Kohati jääb mulje, nagu kuulaksime pealt huvitavat Zoomi-vestlust kahe indiviidi vahel – seksbotil oleks nagu (hoolimata tema jutu imelikust kõlast) täiesti oma vaatepunkt ja iseseisvus. Tegelikult on kogu jutu muidugi kunstnik kirja pannud ning masinale sisse programmeerinud, ent huvitav ja informatiivne on vestlus ka lavastusena.
Jürgenson teeb paar tehnilist vihjet olukorra tehislikkusele: paaris kohas ei lähe videomontaaž kokku, esineb järjepidevusvigu ning vahepeal lähevad pilt ja heli sünkroonist välja.
Nende jutu valguses hakkab pead tõstma inimkesksuse probleem – kas ei ole siin tegemist teatavat sorti nartsissismiga? Mil määral projitseerivad inimesed oma soove ja ihasid elututele masinatele? Või mil määral on need masinad ise algatusvõimelised?
Kanada meediateoreetik Marshall McLuhan kirjutas 1964. aasta raamatus «Understanding Media» palju sellest, kuidas tehnoloogiat võiks näha inimese keha pikendusena – autot kui jalgade pikendust, teleskoopi kui silmade pikendust ja nii edasi – ja sellest, kuidas kõikvõimalikud vidinad-masinad tekitavad inimestes soovi oma närvisüsteemi tuimastada. Inimene projitseerib ennast vidinate abil enesest välja ning ei saagi aru, et suhtleb tegelikult omaenese peegelpildiga. McLuhan nimetas seda auto-amputatsiooniks. Seksbotide puhul tuleb see probleem uuesti tagasi.
Näitusel saab näha muidki töid. Seintel näeb igasugu dildode ning suurte rindadega seksbotide joonistusi ja fotosid. Tekib teatav soopõhine jaotus – üks osa teoseid kujutaks justkui meestele disainitud naisroboteid, teine aga ilmselt naistele mõeldud tehispeeniseid. Muidugi on võimalik, et selline eristus on juba eos liialt heteronormatiivne.
Kunstihoone galerii tagumises ruumis istub seksbot Emma ise, kes «loeb» Nancy Friday kogumikku naiste seksuaalsetest fantaasiatest. Huvitaval kombel on näitusekülastajad jõudnud Emmat juba natuke kahjustada – näiteks on üks tema näpp kummalisse asendisse väänatud. Miks? Ja mida see meie kohta ütleb?
Laias laastus on «Le Bordel Synthétique» pigem hariv, intellektuaalne kui meeleline või esteetiline nähtus. Ukse juures rippuv video mõjub korraga nagu ülejäänud näituse sisse- ja väljajuhatus. Seksi, (inim)keha ja tehnoloogia pinged on võetud tükkideks lahti ning püütud süsteemselt, ent mänguliselt läbi valgustada. Tulemus on ajaloohõnguline ning ehk pisut provokatiivne, kuid afektiivselt mitte just kõige rohkem pinget pakkuv. Aga samas, kas peakski pakkuma?
Olga Jürgenson
Le Bordel Synthétique»
Kuraator Anders Härm
Kunstihoone galeriis 30. jaanuarini