INTERVJUU ⟩ Seks robotiga on aastakümnete kaugusel

Ulmefilmis «Blade Runner 2049» mängib näitleja Ana de Armas peategelase tehislikku armupartnerit. Foto: Filmikaader

• Inimese tehislik kaaslane peab olema ka kultuuriliselt intelligentne
• Milliseid soolisi stereotüüpe ja käitumisnorme tarbija eelistab?
• Filosoofid vaidlevad, millised õigused androidil peaks olema

Olga Jürgensoni näitus «Le Bordel Synthétique» Tallinna Kunstihoone galeriis tõstatab küsimuse seksiks mõeldud robotite kohta. Sama probleemi peale mõtlema kutsus meid kunagi üles president Kersti Kaljulaid. Praegu me veel usutavaid androide luua ei oska, kuid Tallinna Ülikooli rektor Tõnu Viik leiab, et see tulevik jõuab peagi kohale.

Viik töötas mõnda aega Jaapanis Nanzani ülikooli uurimisrühmas, kes tegeles muu hulgas tehislike inimesekujuliste olendite probleemiga. Infoajastu inimesed elavad aina rohkem üksi – kaaslast leida on aina keerulisem, eluaegset kaaslast leida seda enam. Viigi sõnul on nõudlus näiteks Jaapanis selliste sünteetiliste olendite järele väga suur, eriti just haritud üksikute naiste seas.

Tallinna Ülikooli rektor filosoof Tõnu Viik. Foto: Tairo Lutter

Kui tõenäoline on, et tehislikud kaaslased laiatarbekaubaks muutuvad?

Ma ütleksin, et see, mil nad laiatarbekaubaks muutuvad, pole küll aastate, vaid aastakümnete küsimus. Kui tehniliselt on niisuguste olendite ehitamine võimalik ja kui selleks on nõudlus olemas, siis ma ei näe küll põhjust öelda, et nad ei hakka olema väga laialt levinud – firmad, mis investeerivad vastavasse uurimistöösse, ikkagi arvavad, et mingil hetkel on meil androide sama palju, kui on tänapäeval autosid. Et see saab olema väga suur tööstusharu.

Kui palju mõjutavad selliste tegelaste omaksvõttu kultuurilised normid ja kokkulepped?

See küsimus näitab, kui hästi peab olema häälestatud tehisintellekt nendes androidides – neil peaks olema see, mida mina olen oma teadustöös nimetanud kultuurilise intelligentsuse võimeks.

Inimesed ei jookse vastu toole ja seinu ja laudu – meil on teatav kinesteetiline intelligentsus. Samal ajal on meil emotsionaalne intelligentsus, me oskame lugeda teiste inimeste meeleseisundeid. Aga meil on ka kultuuriline intelligentsus – me modereerime kõiki oma väljendeid läbi mingisuguste kultuurikoodide, mis antud ühiskonnas kehtivad.

Kui looksime soolise androidi, siis on selge, et tema käitumisnormid näiteks Araabia Ühendemiraatides ei saa olla täpselt samad mis Põhjamaades. Siit näeme, et ka androidide käitumis- ja informeerimisnormid peavad olema kultuuriliselt intelligentsed, see peab olema neile kaasa antud. Tänapäeval me (veel) niisugust tarkvara kirjutada ei oska.

Kuskohast androidil soolisus tuleb? Tehisintellekt oleks ju programmijupp ning teatud mõttes ei ole android ju üldse sooline olend. Kas nad programmeeritakse vastama mingitele soostereotüüpidele? Kujutan ette, et meesprogrammeerija arusaam «naiselikust käitumisest» võib mõnevõrra erineda naisprogrammeerija arusaamast…

Just nimelt. Kahtlustan, et see lahendatakse tõenäoliselt kliendi huvist lähtudes. Programmeerija töötab selle nimel, et android maha müüa – seega on küsimus selles, milliseid soolisi stereotüüpe ja käitumisnorme tarbija eelistab.

Esiteks võib androidile anda soo tema keha kujundades: suguorganite ja muu kalibreerimise, rõhutamise või mitterõhutamise kaudu. Ent keerulisem pool on soorollipõhine käitumine, mis on üks kultuurilise intelligentsuse vorme. Android peab oskama ka nii käituda, et ta oleks kliendile atraktiivne.

Seksrobot Emma Olga Jürgensoni näitusel «Le Bordel Synthétique» Tallinna Kunstihoone galeriis. Foto: Paul Kuimet

Millised filosoofilised, eetilised ja sotsiaalsed probleemid nende masinatega tekivad?

Siin saab rääkida kahte sorti filosoofilistest probleemidest. Esiteks niisugused filosoofilised probleemid, mis puudutavad selle nähtuse mõistmist ja meile arusaadavaks tegemist. Siia kuuluvad sellised küsimused nagu kas android on subjekt või mitte, kas ta on iseseisev olend või mitte.

Teine pool filosoofilistest probleemidest oleks see, mis puudub niisuguste olendite staatust ühiskonnas. Siin on näiteks selline küsimus, et kas neil on mingit tüüpi õigusi. Kui näiteks android on minu armastuse objekt, siis kas kellelgi kolmandal on õigus kohelda teda asjana? Näiteks teda kahjustades peaks inimene kinni maksma asja maksumuse – umbes nagu siis, kui lõhuksin kogemata kellegi auto ja peaksin kahju kinni maksma. Sest tundub, et nii see asi päris ei toimiks.

Järelikult on kliendil huvi, et tema androidil oleks mingit sorti sotsiaalsed õigused. Võib-olla isegi rohkem kultuurilised kui õiguslikud.

Näiteks kui ma liigun niisuguse olendi saatel ringi, ta on minu armastuse objekt, lähen kellelegi külla, siis kas tuleks kõne alla öelda, et selle asja paneme nüüd kuuri, teda me laua taha ei võta? Asi pole selles, mida tunneb sel puhul android, vaid selles, mida tunneb tema omanik. Omanik võib-olla tahaks istuda laua taga tema kõrval. Järelikult ta ikkagi tahaks, et androidil oleks sotsiaalne staatus – et ta oleks tunnustatud subjektina.

Ja siit edasi: kindlasti leidub inimesi, kes ei tahaks sellist staatust tunnustada, mis tähendab omakorda küsimust, kas tal peaks olema see staatus ka õiguslikult. Ja nii me jõuamegi õigusliku subjektsuse küsimuseni.

Samamoodi omaniku käitumine selle olendi suhtes. Oletame, et omanik on suhteliselt väärastunud seksuaalsete harjumustega – kas ta võib oma androidi kohelda päris igal viisil? Tohib ta näiteks lasta endale sugueluks ehitada lapsekujulise androidi?

Sellised küsimused on keerulised ja nõuavad ühiskondlikke ja õiguslikke norme selle kohta, milline see android tohib olla ja kuidas kolmandad osalised peavad temasse suhtuma.

Tundub, et inimestel on veel raske mõelda androidist kui isikust. Filosoofidel on siin ilmselt erinevaid seisukohti või vaatenurki?

Jah, nende esimest sorti küsimuste juures (kas android on autonoomne? on ta subjektne?) jagunevad filosoofid praegu kahte leeri. Ühed on positsioonil, et võime rääkida subjektsusest juhul, kui sel olendil on – nagu inimeselgi – afektiivne, kognitiivne teadvus, mis lisaks maailmas orienteerumisele saab aru inimeste hingeseisundist ning omab ka mingisugust tundmust nende asjadega seoses. Ehk kui olend tajub, et ta kõike seda tajub.

Kas on võimalik kirjutada programmi, mis oleks reflektiivne enda ja oma olemise suhtes, nagu inimene on teadlik oma eksistentsist? Ma arvan, et praegu ei ole, aga tuleviku kohta ei saa öelda, et see pole võimalik.

Teine filosoofiline koolkond on biheivioristlik ja ütleb, et see, kas mingi olend on subjektne, sõltub lihtsalt sellest, kas ta suudab subjektina käituda.

Kunas keegi meid armastab? Armupartneri puhul on see dilemma ehk kõige teravam.

Essentsialistlik vastus on, et siis, kui tema sees – tema hinges või vaimus – on niisugune pühendumus ühele konkreetsele inimesele, et peab seda inimest enda oluliseks teiseks ning omistab talle suure hulga positiivseid väärtusi, peab teda võtmeisikuks oma elus ja nii edasi.

Kas niisuguse hingeseisundi olemasolu on oluline selleks, et olla armastaja? Selleks, et olla subjekt? Biheivioristlik vastus kõlab: ei, selleks et olla armastaja, on vaja hoolida teise heaolust, temaga arvestada, talle pühenduda ja nii edasi. Me võime saada siit terve rea käitumuslikke jooni, mille summa olekski subjektsus. Biheivioristlikult positsioonilt võib öelda, et androidid on subjektid, sest nad käituvad subjektina.

Seda, et inimene võiks robotit armastada, ma usun. Aga kas robot võib inimest vastu armastada?

Enamik filosoofe vastab sulle nii, et robot ei saa inimest armastada essentsialistlikus mõttes – tema sees ei ole niisugust afektiivset meeleseisundit, mis sind väga oluliseks peaks, nii et ta hinges haiget saaks, kui sa ta maha jätad. Küll aga ületab ta biheivioristlikus mõttes inimest mitmekordselt oma pühendumuse ja oskusega arvestada või väsimatu tähelepanu osutamise ja kõige niisugusega.