/nginx/o/2022/04/13/14482607t1h6559.png)
:format(webp)/nginx/o/2022/01/18/14315436t1h6db4.jpg)
Kirjastuselt Ilmamaa on ilmunud Max Horkheimeri ja Theodor W. Adorno teos «Valgustuse dialektika: Filosoofilisi fragmente», mille on saksa keelest tõlkinud Katre Ligi ja Toomas Rosin, saatesõna kirjutanud Indrek Ojam.
Eesti keeles on ilmunud Horkheimeri ja Adorno «Valgustuse dialektika»
Kahe filosoofi ja sotsioloogi, Max Horkheimeri (1895–1973) ja Theodor W. Adorno (1903–1969) vaimsete temperamentide põrkumisest alguse saanud töö sündis ajal, mil natsionaalsotsialistliku terrori lõpp oli juba silmaga näha, kuid ikkagi keset kõikehõlmavat kriisi, kahe ajajärgu vahel. Modernistlik ühiskond, kultuur ja ajaloofilosoofia olid kadumas maailmasõtta ja selle genotsiididesse. Uus massiühiskond polnud veel sündinud.
«Valgustuse dialektika» põhiprobleem on valgustuse kui keskse Lääne mõtlemistüübi saatus tagasivaatega 20. sajandi keskpaiga perspektiivist. Vaieldes, teineteise tekste redigeerides ja kommenteerides lõid Horkheimer ja Adorno teose, mida peetakse kriitilise teooria üheks tähtsaimaks tüvitekstiks.