Paul-Eerik Rummo (luule)kõiksus pürgib ilmutusliku sõna poole

Paul-Eerik Rummo. Foto: Tairo Lutter

Mõjub ehk üllatavalt, et täna kaheksakümnendat eluaastat selja taha jätvast Paul-Eerik Rummost pole siiani monograafiat. Artikleid, arvustusi, konverentside ettekandeid, saate- ja järelsõnasid, varasemaid juubelikirjutusi – neid koguneb kuhjaga. Aga elu ja loomingu tervikkäsitlust, nagu seda sarjas «Eesti kirjanikke» võiks oodata, või nagu näiteks Jaan Kap­linskist on kirjutanud eesti päritolu Kanada kirjandusteadlane Thomas Salumets («Kujuneda sunnita», 2016) või Jaan Krossist soome kirjanik ja eesti kirjanduse soomendaja Juhani Salokannel («Sivistystahto», 2008, eesti keeles «Jaan Kross», 2009) – niisugust pole.

Aga autoriraamatuid pole paljudest teistestki, tänaseks elava klassiku seisusse tõusnud (Hando Runnel, Viivi Luik, Arvo Valton, Mats Traat) või juba igavikku lahkunud kuuekümnendate põlvkonna loojatest (Andres Ehin, Enn Vetemaa jt). Miks ometi vajame kirjanikumonograafiaid? Mitte monumentide püstitamiseks, ammugi müüdiloomeks (meenutagem Paul-Eerik Rummo kuulsaks saanud hüüatust Liivi puhul «ainult mitte seda müüti, uhket ja suurt!»), vaid igaüks neist kujutaks endast punkti kirjandus- ja kultuuriloo koordinaatteljestikul. Ise raamatuks saanud loojad moodustaksid kultuuriloo tegelaskonna. Nad poleks üksnes suuremad või väiksemad nimed, vaid lugudega ümbritsetud isiksused.

Elutöö kestab