E, 26.09.2022

ARVUSTUS ⟩ Kas metafüüsika ei paista kanni tagant välja?

Aleksander Metsamärt
, kunstikriitik
Kas metafüüsika ei paista kanni tagant välja?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Raoul Kurvitz, «Kõige tumedama tunni küütlev õis», (2019).
Raoul Kurvitz, «Kõige tumedama tunni küütlev õis», (2019). Foto: Stanislav Stepaško

Läinud aasta juhatas vaikselt välja Raoul Kurvitza isikunäituse avamine Solarise galeriis. Uskumatu, kuid tema viimasest suuremast isikunäitusest on möödas kuus, ülevaatenäitusest üheksa ning legendaarsest 1997. aasta Veneetsia biennaalist (kus koos Annuse ja Toomikuga esindati esimest korda Eesti kunstimaailma) kakskümmend viis aastat. Kas Kurvitzast on saamas grand old man?

Ekspositsiooni terviku moodustavad seitse värsket suureformaadilist figuratiivset maali, ruumi keskel olev installatiivne klaver, paar näituseplakatit ning söejoonistust kaheksakümnendate ja üheksakümnendate vahealast. Lisaks üks abstraktsemat laadi maal 2000ndate algusest ja väike ports kunagisi eskiise. Kuigi nimistu on pikk, mõjub näitus ise pisikeselt ja armsalt. Kas just kammerlikult, aga tühi baarinurk galerii ühes seinas andis näitusele küll teatava maailmalõpukohvikliku tunde. Nüanss, mille üle kunstnik ise eeldatavasti rahulolu tunneb.

Ehkki Kurvitz on tuntud erinevate meediumitega mängimise poolest, on «Ilma Otsa ja Ääreta Ilu Aed» ennekõike maalinäitus. Kes tunneb kunstniku ennemini totaalsete installatsioonide ja dekadentlikult tujukate perfomance’ite loojana, leiab nüüd enda ees hoopis nautleva koloristi. Ühejalgne kreenis klaver ruumi keskel muutub siin ennemini rõhumärgiks kui keskseks kujundiks. Keskseks on Kurvitz seadnud nii pealkirjas, saatetekstis kui ka teostes endis hoopiski ilu. Kui täpne olla, siis ultimatiivse ehk kategooriliselt valikulise ilu, mis kunstniku käsitluses on seotud kättesaamatuse ja kohutavusega.

Märksõnad
Tagasi üles