Hendrik Lindepuu – poola kirjanduse suursaadik Eestis

Täna kuulutati Postimehe toimetuses pidulikul tseremoonial kultuuriveduri tänavuseks laureaadiks Hendrik Lindepuu. Foto: Tairo Lutter

Täna pärastlõunal anti Postimehe toimetuses piduliku tseremoonia käigus üle järjekordne kultuuriveduri auhind, mille pälvis tänavu Hendrik Lindepuu. Tema puhul toimib veduri kujund ka geograafilises mõttes ja mõõtmes, sest ta on tõlkijana vedanud juba aastakümneid Eesti keele- ja kultuuriruumi mõttelisi vaguneid, mis täis kvaliteetset poola kirjandust. Ta on vahendanud proosat, luulet, näitekirjandust ja esseistikat mitmekümnelt 20. ja 21. sajandi poola kirjanikult ning kirjastanud enam kui poolsada raamatut.

Olete laiemale avalikkusele ilmselt eelkõige tuntud kui edukas kergejõustikuteener. Kuidas jõudsite poola kultuuri, poola keele ning poola kirjanduse tõlkimise juurde?

Enne kui minust 1999. aastal sai seitsmeteistkümneks aastaks kergejõustikutreener, täpsemalt teivashüppetreener, olin ma juba 12 aastat poola kirjandust tõlkinud. Tõsisem huvi poola kirjanduse vastu sai alguse 1980. aastate algul, kui olin noor teatri- ja filmikriitik. Siis sai selgeks, et poola teater ja film on midagi eriomast. 1984. aasta kevadel ostsin Tallinnas antikvariaadist poola keele õpiku, kolme aasta pärast hakkasin tõlkima.

Aga kui antikvariaadis oleks sel päeval müügil olnud üksnes tšehhi keele õpik?

Poola keel oli siiski nii klaarilt läbimõeldud valik, et tõenäoliselt oleksin ma selle ära õppinud ka ilma antikvariaadist juhuslikult leitud õpikuta. Poola kirjandus ja poola kultuur hõljusid minu kohal tegelikult juba sellest ajast, kui lugesin 14-aastasena Sienkiewiczi ajaloolisi romaane ning nägin Andrzej Wajda filmi «Tuhk» ja armusin Pola Raksasse, kes mängis selle naispeaosalist, aadlipreilit Helenat. Mõni aasta hiljem vajutas sellele kiindumusele oma tugeva pitseri veel Jerzy Hoffmani film «Uputus». Ehk on märgiline, et mõlemas filmis mängis peaosa Daniel Olbrychski. Aga võib-olla oli Poola mu saatuseks juba sünnihetkest alates – olen sündinud 11. novembril, mis on teatavasti Poola iseseisvuspäev.

Kuidas treeneriamet ja -tegevus tõlkijana omavahel kokku sobisid?

Vahepealne treeneriamet küll tõlkimist eriti ei seganud, varahommikust pärastlõunani tõlkisin, seejärel läksin staadionile või kergejõustikuhalli. Mu noored teivashüppajad võitsid 57 Eesti meistritiitlit, noorteklassides ja ka täiskasvanute arvestuses, kahvatumaid medaleid pole viitsinud ära lugeda. Nendest noortest, kellele sai teivashüpe selgeks õpetatud, on kahtlemata kõige kõrgemale jõudnud Eerik Haamer (Eesti kõigi aegade teine tulemus 5.61), kes on nüüd teist aastast Lõuna-Dakota Ülikoolis Derek Milesi (Pekingi olümpia pronksimees) käe all.

Milline on teie isiklik teivashüpperekord? Mina, piinlik tunnistadagi, jäin puberteetikuna kurvalt ja resigneerunult kuhugi 3.20 peale pidama, sest mul polnud jõudu, tehnikat ja vist ka julgust, et teivast täielikult paindesse joosta...

Ajal, mil olnuks õige aeg sporti teha, hakkasid mind huvitama teised asjad, tüdrukud, alkohol ja rock-muusika (viimane küll aktiivse kuulajana, olin nn plaadimees). Olin tollal ka paras vastaline, lubasin oma klassis anda vastu lõugu kõigile, kes komsomoli astuvad. Ei andnud kõigile, üksnes kõige pikemale. Aga kahest keskkoolist visati mind sellegipoolest välja ja keskharidust tõendava dokumendi sain alles Viljandi kaugõppekeskkoolist pärast kaheaastast töllerdamist Koola poolsaarel sovetiarmee mundris.

Olen küll osalenud kahel nn professikursusel Varssavi Ülikoolis, end täiendanud Jyväskylä ja Lapi Ülikoolis, aga ametlikult olen keskharidusega ning sellisena kahtlemata meie tõlkijate hulgas erand. Mis teivashüpperekordisse puutub, siis uhkustada siin millegagi pole, see on 3.05, aga ehk on pehmendavaks asjaoluks, et see on hüpatud 53-aastasena.

Asjaolusid arvestades on see mõistagi ülikõva tulemus. Mul on nimetatud vanuseni veel mitu aastat minna, aga kui täna keegi küünilise meelega inimene mulle teiba kätte suruks, jääksin teie margile ilmselt paari meetriga alla. Milline oli teie esimene tõlgitud tekst?

Tol ajal, kui poola keelt õppisin ja tõlkijana oma esimesi samme tegin, olin teatrikunsti lummuses, kolme minu kirjandusloolist näidendit mängiti Eesti lavadel («Süda kaheks» Rakvere Teatris, «Tol kevadel Tartus» ja «Kas teda hoida saab» Vanemuises), olin kirjutanud hulga teatriarvustusi. Nii oli minu huvi suunatud esialgu poola näitekirjandusele. Esimene tõlge oli Ireneusz Iredyński «Endale ehitatud altar», mida Raivo Adlas tahtis 1987. aastal Vanemuises lavale tuua, aga selgus, et näidend oli Moskva keelu all. Esimene lavale toodud tõlge oli sama autori «Hüvasti, Juudas», mis esietendus Rakvere teatris 1988. aasta algul.