R, 9.12.2022

Hendrik Lindepuu – poola kirjanduse suursaadik Eestis

Alvar Loog
, toimetaja
Hendrik Lindepuu – poola kirjanduse suursaadik Eestis
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Täna kuulutati Postimehe toimetuses pidulikul tseremoonial kultuuriveduri tänavuseks laureaadiks Hendrik Lindepuu.
Täna kuulutati Postimehe toimetuses pidulikul tseremoonial kultuuriveduri tänavuseks laureaadiks Hendrik Lindepuu. Foto: Tairo Lutter

Täna pärastlõunal anti Postimehe toimetuses piduliku tseremoonia käigus üle järjekordne kultuuriveduri auhind, mille pälvis tänavu Hendrik Lindepuu. Tema puhul toimib veduri kujund ka geograafilises mõttes ja mõõtmes, sest ta on tõlkijana vedanud juba aastakümneid Eesti keele- ja kultuuriruumi mõttelisi vaguneid, mis täis kvaliteetset poola kirjandust. Ta on vahendanud proosat, luulet, näitekirjandust ja esseistikat mitmekümnelt 20. ja 21. sajandi poola kirjanikult ning kirjastanud enam kui poolsada raamatut.

Olete laiemale avalikkusele ilmselt eelkõige tuntud kui edukas kergejõustikuteener. Kuidas jõudsite poola kultuuri, poola keele ning poola kirjanduse tõlkimise juurde?

Enne kui minust 1999. aastal sai seitsmeteistkümneks aastaks kergejõustikutreener, täpsemalt teivashüppetreener, olin ma juba 12 aastat poola kirjandust tõlkinud. Tõsisem huvi poola kirjanduse vastu sai alguse 1980. aastate algul, kui olin noor teatri- ja filmikriitik. Siis sai selgeks, et poola teater ja film on midagi eriomast. 1984. aasta kevadel ostsin Tallinnas antikvariaadist poola keele õpiku, kolme aasta pärast hakkasin tõlkima.

Aga kui antikvariaadis oleks sel päeval müügil olnud üksnes tšehhi keele õpik?

Poola keel oli siiski nii klaarilt läbimõeldud valik, et tõenäoliselt oleksin ma selle ära õppinud ka ilma antikvariaadist juhuslikult leitud õpikuta. Poola kirjandus ja poola kultuur hõljusid minu kohal tegelikult juba sellest ajast, kui lugesin 14-aastasena Sienkiewiczi ajaloolisi romaane ning nägin Andrzej Wajda filmi «Tuhk» ja armusin Pola Raksasse, kes mängis selle naispeaosalist, aadlipreilit Helenat.

Pola Raksa kehastas Helena de Withi Andrzej Wajda filmis «Tuhk» (1965)
Pola Raksa kehastas Helena de Withi Andrzej Wajda filmis «Tuhk» (1965) Foto: Filmikaader

Mõni aasta hiljem vajutas sellele kiindumusele oma tugeva pitseri veel Jerzy Hoffmani film «Uputus». Ehk on märgiline, et mõlemas filmis mängis peaosa Daniel Olbrychski. Aga võib-olla oli Poola mu saatuseks juba sünnihetkest alates – olen sündinud 11. novembril, mis on teatavasti Poola iseseisvuspäev.

Kuidas treeneriamet ja -tegevus tõlkijana omavahel kokku sobisid?

Vahepealne treeneriamet küll tõlkimist eriti ei seganud, varahommikust pärastlõunani tõlkisin, seejärel läksin staadionile või kergejõustikuhalli. Mu noored teivashüppajad võitsid 57 Eesti meistritiitlit, noorteklassides ja ka täiskasvanute arvestuses, kahvatumaid medaleid pole viitsinud ära lugeda. Nendest noortest, kellele sai teivashüpe selgeks õpetatud, on kahtlemata kõige kõrgemale jõudnud Eerik Haamer (Eesti kõigi aegade teine tulemus 5.61), kes on nüüd teist aastast Lõuna-Dakota Ülikoolis Derek Milesi (Pekingi olümpia pronksimees) käe all.

Milline on teie isiklik teivashüpperekord? Mina, piinlik tunnistadagi, jäin puberteetikuna kurvalt ja resigneerunult kuhugi 3.20 peale pidama, sest mul polnud jõudu, tehnikat ja vist ka julgust, et teivast täielikult paindesse joosta...

Ajal, mil olnuks õige aeg sporti teha, hakkasid mind huvitama teised asjad, tüdrukud, alkohol ja rock-muusika (viimane küll aktiivse kuulajana, olin nn plaadimees). Olin tollal ka paras vastaline, lubasin oma klassis anda vastu lõugu kõigile, kes komsomoli astuvad. Ei andnud kõigile, üksnes kõige pikemale. Aga kahest keskkoolist visati mind sellegipoolest välja ja keskharidust tõendava dokumendi sain alles Viljandi kaugõppekeskkoolist pärast kaheaastast töllerdamist Koola poolsaarel sovetiarmee mundris.

Olen küll osalenud kahel nn professikursusel Varssavi Ülikoolis, end täiendanud Jyväskylä ja Lapi Ülikoolis, aga ametlikult olen keskharidusega ning sellisena kahtlemata meie tõlkijate hulgas erand. Mis teivashüpperekordisse puutub, siis uhkustada siin millegagi pole, see on 3.05, aga ehk on pehmendavaks asjaoluks, et see on hüpatud 53-aastasena.

Asjaolusid arvestades on see mõistagi ülikõva tulemus. Mul on nimetatud vanuseni veel mitu aastat minna, aga kui täna keegi küünilise meelega inimene mulle teiba kätte suruks, jääksin teie margile ilmselt paari meetriga alla. Milline oli teie esimene tõlgitud tekst?

Tol ajal, kui poola keelt õppisin ja tõlkijana oma esimesi samme tegin, olin teatrikunsti lummuses, kolme minu kirjandusloolist näidendit mängiti Eesti lavadel («Süda kaheks» Rakvere Teatris, «Tol kevadel Tartus» ja «Kas teda hoida saab» Vanemuises), olin kirjutanud hulga teatriarvustusi. Nii oli minu huvi suunatud esialgu poola näitekirjandusele. Esimene tõlge oli Ireneusz Iredyński «Endale ehitatud altar», mida Raivo Adlas tahtis 1987. aastal Vanemuises lavale tuua, aga selgus, et näidend oli Moskva keelu all. Esimene lavale toodud tõlge oli sama autori «Hüvasti, Juudas», mis esietendus Rakvere teatris 1988. aasta algul.

Mis ajast kujunes tõlkimine teie põhitegevuseks?

Võib öelda, et 1988. aasta kevadest alates, tollal võimaldasid minu teatrites mängitavad näidendid ja kasvav huvi keelu alt vabanenud poola näitekirjanduse vastu ära elada ja hakkasin vabakutseliseks.

Millist päevatööd tegite enne seda?

Eks nooruses sai tehtud mitmeid töid, aga ehk kõige olulisem oli töötamine Viljandi Kutselise Tuletõrje Malevas. Sinna tööleminek oli teadlik valik – üks ööpäev tööl ja kolm ööpäeva vaba. Nimelt olin otsustanud end ise harida, üks Viljandi suuremaid bibliofiile oli mu hea tuttav, tal oli kõik oluline, mis Eesti ajal oli ilmunud, samuti hästi palju Välis-Eestis välja antut. Nii ma siis lihtsalt muudkui lugesin ja tegin märkmeid.

Tuletõrjes sai muu hulgas väikest viisi karjäärigi tehtud. Pool aastat olin tõrjuja, seejärel saadeti mind kursustele ja edutati vahtkonnaülemaks. Selles ametis olin ma neli aastat, seejärel ülendati mind jälle, viimased neli aastat olin operatiivkorrapidaja ehk siis Viljandi rajooni kustutustööde juht. Kamraade tuletõrjest meenutan alati südamesoojusega. Paar aastat sai ka Vaba Euroopa Raadiole usinasti kaastööd tehtud n-ö Poola eksperdina.

Kas peate arvestust selle üle, kui palju eri autoreid ning teoseid olete tõlkinud?

Autoreid ei oskagi paugupealt öelda, raamatuid on kokku 67 ja näidendeid 75. Ega vast muidu ei oleks aega neid nii väga kokku lugeda, aga igasugu taotlusi tehes on vaja aina oma tõlgete nimekiri kaasa panna. Kolm autorit küünivad teistest enam esile: Czesław Miłosz seitsme raamatuga, Leszek Kołakowski ja Olga Tokarczuk viie raamatuga (viimaselt on veebruari algul tulemas ka kuues raamat). Ja muidugi Sławomir Mrożeki «Valitud teosed» kuues köites.

Mis kriteeriumi alusel tõlkimisele tulevaid teoseid valite?

Esmalt peab teos olema poola kirjanduspildis väärikal kohal ja teiseks peab see ka minule midagi ütlema, viimase kahekümne aasta jooksul olen tõlkinud ainult teoseid, mida olen ise tahtnud väga tõlkida. Esimesest printsiibist olen oma maitsemeelele toetudes vahel ka kõrvale kaldunud. Näiteks Bogusław Schaefferi «Proovid» Draamateatris 1991. aasta märtsis (lavastaja Evald Hermaküla) oli maailma esietendus, Viinis ja Wrocławis jõudis see lavale alles sama aasta sügisel. Nii mitmedki minu tõlked on olnud ka poola teoste esimesteks tõlgeteks võõrkeelde, näiteks Marcin Świetlicki kriminaal- triloogia ja Bronka Nowicka «Anda kivile süüa».

Olete tõlkinud nii proosat, luulet kui esseistikat. Kas need žanrid tingivad tõlkijalt mingisugust eri töömetoodikat ja/või -meeleolu?

Ma küll ei oska öelda, et minu metoodika kuidagi erineks eri žanride puhul. Lihtsalt tuleb tõlkida võimalikult hästi, see on mu ainus metoodika. Ja nautida igat tõlgitavat lauset, igat värsirida. Ja meeleolu ma küll ootama ei jää, see tuleb iseenesest ja töö käigus.

Kas tõlgite üks autor ja teos korraga või läbisegi?

Siin peaksin veidi pikemalt peatuma, sest nüüd saab mul peatselt kuus aastat oma metsatalus elamist ning olen siin tõlkinud tunduvalt tõhusamalt kui Tartus Annelinna korteris elades ja õhtuti noori teivashüppajaid aidates. Ma tõusen hommikul neljast, mitte kella peale, ikka iseenesest, imeline poola kirjandus ajab üles.

Keskpäevani tõlgin, seejärel tunnine-pooleteisene trenn: talvel vasaraheite- või jõutrenn või ka puude lõhkumine, suvel ka teivashüppetrenn (mul on siin suures metsatalus oma jõusaal, väljas heiteväljak ja teivashüppepaik). Pärast lõunaeinet tõlgin õhtul kuue-seitsmeni, aga mitte sama teost, mida hommikupoole – nimelt aitab selline päeva kaheks jaotamine rohkem tõlkida ja kaks erinevat teksti pakuvad vaheldust ning nõnda on üks tekst puhkus teisest. Nii ongi alati kaks raamatut korraga käsil.

Õhtul käin veel jooksmas (suvel muidugi ka seenel ja marjul), see on selline rahulik aeroobne jooks 4–5 kilomeetrit, korra nädalas ka tempokross. Õhtul vaatan mõnd kvaliteetseriaali ja loen tunni-kaks (viimasel ajal on 95 protsenti lektüürist poolakeelne). Muuseas, trenni ei tee ma selleks, et olümpiamängudele minna, ka Eesti veteranide meistrivõistlused, kust võiks aina teivashüppemedaliga tagasi tulla, ei ahvatle. Hoian end heas vormis üksnes selleks, et rohkem poola kirjandust tõlkida.

Ja lisaks ei ole mu Mulgimaa metsatalus mingeid segavaid faktoreid – inimesi näen ma ehk korra kahe nädala jooksul ja ka siis on see enamasti Selveri toidukuller (ma ei käi enam ise poes, kallist aega, mil saaks poola kirjandust tõlkida, ei ole ju mõtet poes käimisele kulutada).

Kui sageli te Poolas käite?

Enamasti saab igal aastal käidud, ikka tuleb kutseid kirjanduskongressidele ja -konverentsidele. Kuu-poolteiseseid residentuure on ka õige mitmeid olnud. Sel sügistalvelgi olin kuu aega Krakowis.

Kas Poola kirjandusruum erineb Eesti omast ka millegi muu kui mastaabi poolest?

Mastaapides on muidugi tohutu erinevus. Muus osas kirjandusruum nagu ikka, aga kui selles ruumis vaieldakse ja kakeldakse, siis ikka palju tulisema temperamendiga, mitte niisama näägutades nagu Eestis.

Mulle on – enamasti teie tõlgitud teostest loetu põhjal – jäänud mulje, et poola loovintelligentide hoiak on meie omadega võrreldes tunduvalt eneseteadlikum, (enese)kriitilisem, sarkastilisem. Seal kultuuriruumis toimuks justkui pidevalt kõigi sõda kõigi vastu, elavad ja surnud läbisegi.

Jah, nii see tõepoolest on ja ega sellele olegi midagi lisada. Piisab, kui meenutada kas või Czesław Miłoszi «Vangistatud mõistust», kus ta kolleege sugugi siidkinnastes ei paita. Leopold Tyrmandi «Päevaraamat 1954» on oma hoiakult Miłoszi teosega üsna sarnane.

Poola eelmiste põlvkondade võitlust kommunismi pärandiga nii kultuuris, ühiskonnas kui ka iseendas mõistavad kõik üle 45-aastased eestlased ilmselt hästi. Aga siis on seal veel teine läbiv teema – katoliiklus –, millega minul pole poola kirjandust, filosoofiat ja esseistikat lugedes õnnestunud seni õiget kontakti saada. Kas ka teie peate seda kihistust endale lugedes ja tõlkides veel kuidagi eraldi «tõlkima»?

Peatselt saab mul neli aastakümmet, kui olen üsnagi süvitsi poola kultuuris ja kirjanduses sees ning eks katoliiklus on selle lahutamatu osa. Eks ma tegelikult ole ise ka juba paras krüptokatoliiklane, Poolas olles käin ikka missadel ning veelgi sagedamini niisama kirikus istumas. Ja ütlen ka kohe, et minu jaoks olid viimased paavstid Johannes Paulus II ja Benedictus XVI, praegusest paavstist ma suuremat ei pea, ta eriti ei jaga Euroopa olusid, ei tea, mida Venemaa endast kujutab, aga noh, ta on ju Ladina-Ameerikast, kus on katoliku kirikus isegi Lenini mälestusmissasid peetud.

Kuidas on Poolas kirjanike tasustamisega? Kas või kuivõrd erineb sealne süsteem Eesti omast, kus on teatavasti nii riigi- kui linnakirjanikud, pluss lõputu hulk ühekordseid loome- ja trükitoetusi?

Poola kirjanikele meie riigikirjanikest ja Kulka stipendiumist rääkides tunnevad nad ilmselget kadedust. Aga eks seal ole ka hulk stipendiumeid, mis ei moodusta küll sellist süsteemi nagu Eestis. Ent Poolas on raamatute tiraažid loomulikult suuremad ning see võimaldab paljudel tuntumatel kirjanikel ka honoraridest ära elada. Ning Poola teatrid maksavad tõlkijatele Eesti teatritest palju suuremat protsenti kassatulust (Eestis 2–3 protsenti, Poolas 5 protsenti). Lisaks on Poolas väga palju kirjandusauhindu, mis on üsnagi kopsakad.

Olete ema poolt ingerisoomlane ning 1990. aastate alguses ühe perioodi koguni Soomes elanud ja töötanud. Aga soome keel ja kultuur pole teid sellisel määral köitnud kui poola oma?

Jah, 1991. aasta algul, kui mu elukaaslane Raine ootas esimest last, oli olukord siin üsna troostitu. Nii otsustasimegi mõneks ajaks Soome kolida. Esialgu arvasime, et aastaks, aga jäime kuueks aastaks. Soomes sündisid lisaks esikpojale veel kaks tütart (hiljem Eestis veel üks tütar). Eestisse tagasi tulime siis, kui poeg hakkas kooli minema.

Töötasin Soomes mitmes raamatukogus: Lapi maakonnaraamatukogus, Teatriakadeemia raamatukogus ja Helsingi Ülikooli slaavi raamatukogus. Eelkõige sai ka Soomes palju loetud, soome keeles asju, mida tollal eesti keeles ei olnud, Helsingi ülikooli raamatukogus töötades hästi palju ka seal leiduvat poola kirjandust. Mõtlen meie Soome ajale ikka tänumeeles, see maa ja selle inimesed andsid mulle ja mu perele väga palju. Soomes elamise ajal tõlkisin soome keelde ka ühe Schaefferi näidendi ja kirjutasin ühe näidendi ka ise soome keeles, aga lavale need ei jõudnud.

Miks otsustasite hakata ise kirjastama?

Selle aastatuhande algul oli mul eesti keelde tõlgitud juba ligi viiskümmend poola näidendit, tõenäosus, et mõni kirjastus need välja annab, oli nullilähedane. Otsustasingi siis seda ise teha, sai päris mitu korralikku draamakogumikku. Ning kuna käsi oli valge, siis andsin edaspidi ise välja ka oma järgmised tõlked. Isekirjastamise juurde jäin ka seepärast, et mulle meeldib kogu protsessi eest ise vastutada (valik, autoriõiguste hankimine jne). Praegu on Hendrik Lindepuu Kirjastus välja andnud 53 raamatut poola kirjandust ja järgmine on peatselt trükist tulemas.

Mis see järgmine on? Millised poola kirjandusteosed on hetkel teie töölaual?

Veebruari algul tuleb trükikojast Nobeli laureaadi Olga Tokarczuki esikromaan «Ühe Raamatu otsijate teekond». Selles on juba palju motiive, mis on lugejale tuntud tema hilisematest teostest, samuti Tokarczuki nii nauditav jutustamislaad. See romaan on otsapidi nii seiklus- kui ka armastusromaan ja sellisena ehk sobilik teos ka nendele lugejatele, kes enda jaoks veel seda poola autorit pole avastanud.

Teine valmimisjärgus romaan on Stefan Żeromski «Õhus on kevadet», see on klassika, mis on Poolas ka kooliprogrammis. Selle aasta suurim töö on aga kahtlemata Zbigniew Herberti «Luuletused». 2008. aastal ilmusid tema «Valitud luuletused», kus oli 158 luuletust. Uues kogus on neid 420, nii et tegemist on peaaegu «Kogutud luuletustega».

Plaanid on mul muidugi tehtud mitmeks aastaks: Olga Tokarczuki romaanid «E. E.» ja «Jaakobi raamatud», Czesław Miłoszi romaan «Issa org» ja valitud esseed (arvatavasti õige mitmes köites), Józef Mackiewiczi romaanid – esimesena «Tee eikuhugi», veel üks kogumik Leszek Kołakowski esseid.

Olete oma ilukirjandusloomingust avaldanud paarikümne aasta eest ühe luulekogu ning näidendikogumiku. Miks neile lisa pole tulnud?

Minult on ikka küsitud, et millal ma siis jälle ise kirjutama hakkan. Ja olen vastanud, et siis, kui poola kirjandusest ei ole enam midagi võtta, millest ma ise paremini ei kirjutaks. Mis tähendab, et minu enda asjad jäävad küll kirjutamata. Olen oma südame poola kirjandusele ära andnud.

Hendrik Lindepuu

Tõlkija, kirjastaja, kirjanik ja kergejõustikutreener

Sündinud 11.11.1958

Teosed:

«Ei haise ega lõhna» (2002, luulekogu)

«Haisevad ja lõhnavad. Memmed ja taadid. Slavoween» (2002, näidendid)

Valik Poola autoreid, kelle teoseid ta on tõlkinud eesti keelde: Witold Gombrowicz, Czesław Miłosz, Sławomir Mrożek, Leszek Kołakowski, Zbigniew Herbert, Stanisław Lem, Anna Świrszczyńska, Olga Tokarczuk, Jerzy Grotowski, Leopold Tyrmand, Jerzy Pilch, Marcin Świetlicki, Adam Zagajewski, Bogusław Schaeffer, Janusz Głowacki, Wisława Szymborska, Tadeusz Różewicz, Stanisław Ignacy Witkiewicz, Mariusz Szczygieł, Bronka Nowicka, Witold Szabłowski, Tadeusz Dąbrowski, Marek Hłasko, Bruno Schulz, Marek Krajewski jt

Märksõnad
Tagasi üles