AK ⟩ Armastuse, kannatuse ja seikluse kütkestavad algoritmid

Hervé Le Tellier, «Anomaalia». Foto: Raamatukaas

Hervé Le Tellier’ meisterliku põnevusega kombineeritud, intellektuaalset tulevärki sisaldavat «Anomaa­liat» on raske, kui mitte ülepea võimatu kuhugi žanri mahutada. Küll on aga ilmselge see, et tegemist on suurepärase teosega, kus ei leidu ühtegi vinti, mida poleks saanud üle keerata ja mida ei olekski üle keeratud.

Küllap on iga meesterahva elus kolm etappi. Esimeses arvad naiivselt, et maailm eksisteerib sinu jaoks. Teises jõuab kohale pragmaatiline veendumus, et sina eksisteerid maailma jaoks. Kolmandas ning kõige segasemas ei ole päris kindel, kas üldse ongi sind ja maailma päriselt olemas. Prantsuse kirjanik Hervé Le Tellier näib viibivat kõigis kolmes etapis korraga, kuid erinevalt paljudest saatusekaaslastest suudab ta seda väga vaimukalt ja haaravalt edasi anda.

Poplauljast palgamõrvarini

Mullu maineka Goncourti preemia võitnud romaani on ainuüksi Prantsusmaal müüdud üle miljoni eksemplari ja see on ilmunud või ilmumas ligi viiekümnes keeles. Milles siis on Tellier’ saladus? On’s kaunikesti mitmekihilise «Anomaalia» menu kuidagi põhjendatav või ongi tegemist omamoodi anomaaliaga, mis vahel tabab kunstiteoseid asja eest, teist taga?

Nagu öeldud, pole päris selge ja ega saagi selgeks, kas «Anomaalia» on sotsiaalkriitiline teos, infoühiskonna telgitaguseid paljastav hoiatusromaan, ladus põnevik, filosoofiline fantaasia, nutikas triller, teadlikult kalkuleeritud või vabalt voolav eksistentsiaalne mõistulugu, uue laine ulme, peen huumor või hoopis midagi enamat. Või midagi muud? Või kõike korraga? Vastust ei tea ilmselt keegi, vaevalt ka autor ise, ning sedasorti teoseid, mis on vormilt põnevad ja sisult haaravad, pluss tekitavad rohkelt allhoovusi ja siseheitlusi, ei ole ülemäära palju.