/nginx/o/2013/09/05/2177179t1h8087.jpg)
/nginx/o/2022/01/20/14320300t1h5486.jpg)
Sihtisid pole sel sillal, on Juhan Liivi luuletuse «Kaks ilma» lõpurida. See passib hästi lavastuse pealkirjaks, mitte üksi kauni kõla poolest, vaid ka sõnumikaaluga.
Nõnda on näitelaval kolmteist noort hinge, seisatamas ja tantsisklemas, lugemas ja laulmas, mõtestamas ja unistamas sel sillal – otsekui kahe ilma piiril. Möödaniku ja oleviku, luule ja proosa, kirjamehe elu ja loometee, kannatuse ja ülenduse piiril. Kohtumas Juhan Liiviga vaimuilmas, mõeldes ja kujutledes end temaks, vahendades ta loodut. See ülesanne on suur. Sel ülesandel on siht, on sihid, sedakaudu saab lavastus sihilikuks, sihiteadlikuks.
Lavakunstikooli 30. lennu tudengite arengutee sel osal, mis publikule nähtav, tekib tugev paralleel lavastusega «Tabamata ime» (lavastaja Lembit Peterson, Theatrum, 2020), on ju Eduard Vilde ka Juhan Liivi kaasaegne, Leo Saalepi kujus kunstniku eneseotsing, töö ja talent põhiteema. Stilistiliselt on kaks lavastust kaunikesti eriilmelised, ent neid seob see kirglikkus, intensiivsus, kompromissitus, mis noorte näitlejate tulekule ikka iseloomulik on, mis ajast aega ainuliseks jääb.
Tahetakse maksimumi
Kui vaagida «Sihtisid...» Mirko Rajase lavastajateel, on siingi äratuntav oma käekiri, dünaamika, musikaalsus, pillav kujundiküllus. Kõige selgem seos tekib lavastusega «Noored hinged» (2018), Tammsaare üliõpilasnovellist, kus samuti sihikul kirjutamine ning üheks läbivaks kujundiks paber. Mõlemas lavailmas on helilooja Markus Robam, liikumisjuht Hanna Junti, valguskujundaja Emil Kallas. Kunstnikuks nüüd Illimar Vihmar, lavaruumi valgust õhkav must põrand mõjub kui osutus mustale laele.
Lavatüki «Sihtisid...» stsenaariumi autorid on Mirko Rajas ja Indrek Koff. Küllap on filmilik käsikirjamääratlus omal kohal. Etendus kestab koos vaheajaga pisut üle kolme tunni. See tõik tähistab maksimalismi, tegijate ideaalset nõudmist iseendale: mahutada lavale võimalikult palju Juhan Liivi loomeelust. Alates jutustuse «Vari» valmis saamisest, millega kaasnevad «Esimesed kirjaniku tundmused», lõpetades surmaga.
/nginx/o/2022/01/20/14320301t1h3b5b.jpg)
Kolme tihke, kontsentreeritud lavatunni sisse püütakse ohtrasti Liivi loomingut, nii mõndagi avastuslikku, seejuures need kõige-kõige tuntumad luuletused peaaegu välistatakse, mõne põhjendatud erandiga. Vaata et lummavaim lavahetk, esimeses vaatuses kindlasti, on kahe luuletuse laulmine üksnes vokaalide sillal heljudes. Luuletused on «Helin» ja «Lumehelbeke». Isegi kahju hakkab, kui reakene või paar lausutakse koos konsonantidega, aga seegi on tarvilik nooremaile vaatajaile, võib ju olla saalis keegi, kes luuleridu une pealt veel ei tea... Noored laulavad imetabaselt. «Sõnad helisevad. Helin on meie hing.»
Stsenaarium hõlmab ka Johannese kirju Liisa Goldingule, puudutab luuletaja närvikava haprust. Pealekauba pikitakse sinna-tänna fragmente Liivi loomingu tõlgendustest, pillatakse irooniapärleid, mis annavad aimu analüüsi abitusest, naeruväärsusestki. Löövaim stseen sel sillal on «Aafrika mehed», mis käivitub muretu šlaagrina ja paisub kahe leeri kokkupõrkeks – teravmeelne viide meie huumorijärgsele ajastule.
Küsitav nukk
Millalgi pääseb kimbutama kahtlus, kas ei saa seda kõike kokku liigagi palju. Iseäranis esimese vaatuse vältel, mil meeleolu ühtlasem, kipub vaataja vastuvõtlikkus kahanema. Teine vaatus on kontrastierksam, kuni algab lavastuse lõputu lõpetamine. Kulminatsioonikaaluga kauneid lõppusid koguneb mitu-mitu.
Pean tunnistama, et minu jaoks jäi küsitavaks komponendiks suur Juhan Liivi näoga nukk, kelle ilme tuttav Nikolai Triigi joonistuselt. Paraku istusin esireas, võimalik, et nii armutult lähedalt ei tohiks sellise inimnukuga tõtt vaadata. Sest miski ses Juhanis kirjutuslaua taga, keda kolmteist kätepaari hoolikalt liigutavad, kellega noored uudistavalt ja aupaklikult suhestuvad, jääb kummatigi talumatult raskepäraseks, staatiliseks, puuslikulaadseks.
Tundsin tohutut kergendust, kui seesinane Liiv teises vaatuses jälgis oma luuleilmu ülalt – ja ängistust, kui ta viimaks taas alla laskus, et siis maisemal moel surra. Surmaäng pidi vast olema teadlik, siiski jäi eelnenud luulelend ülemaks. Kuid ma kordan: tagareast võis see paista sootumaks teisiti.
Siia kirjatükki ei mahu osasaamisrõõmust tiivustatud kiidusõnad noortele näitlejatele, nii kuis nad kõik koos ja igaüks seda väärivad. Tähendan üles vaid ühe üllatushetke esietenduselt. Kui Maarja Mõts usaldades vahendas Liivi kreedokaalulist teksti «Töö» ja jõudis tõdemuseni, kuis töö on õige truu sõber üksildasele inimlapsele, kõlas pärast sõnu «Vali töö!» kuskilt tagareast naerukil pilkehäälitsusega: vau!
Miski oli ses reaktsioonis, mille tagamaad ma ei aima, niivõrd ajamärgiline, et tundus sihilikult sisse lavastatud?! Avala ja südamliku sisemise äratundmisega kandis Mõts Liivi mõtiskluse lõpuni: «Tema armastab sind, sinu töö, sina teda.»
«Sihtisid pole sel sillal»
EMTA lavakunstikooli 30. lennu bakalaureuselavastus Juhan Liivi elust ja loomingust.
Stsenaariumi autorid Mirko Rajas ja Indrek Koff, lavastaja Mirko Rajas, kunstnik Illimar Vihmar, helilooja Markus Robam, valguskunstnik Emil Kallas, liikumisjuht Hanna Junti. Esietendus 15. jaanuaril Eesti Noorsooteatri väikeses saalis.