Tema armastab sind, sinu töö, sina teda

Kolme tihke, kontsentreeritud lavatunni sisse püütakse Mirko Rajase lavastuses ohtrasti Liivi loomingut. Foto: Sabine Burger

Sihtisid pole sel sillal, on Juhan Liivi luuletuse «Kaks ilma» lõpurida. See passib hästi lavastuse pealkirjaks, mitte üksi kauni kõla poolest, vaid ka sõnumikaaluga.

Nõnda on näitelaval kolmteist noort hinge, seisatamas ja tantsisklemas, lugemas ja laulmas, mõtestamas ja unistamas sel sillal – otsekui kahe ilma piiril. Möödaniku ja oleviku, luule ja proosa, kirjamehe elu ja loometee, kannatuse ja ülenduse piiril. Kohtumas Juhan Liiviga vaimuilmas, mõeldes ja kujutledes end temaks, vahendades ta loodut. See ülesanne on suur. Sel ülesandel on siht, on sihid, sedakaudu saab lavastus sihilikuks, sihiteadlikuks.

Lavakunstikooli 30. lennu tudengite arengutee sel osal, mis publikule nähtav, tekib tugev paralleel lavastusega «Tabamata ime» (lavastaja Lembit Peterson, Theatrum, 2020), on ju Eduard Vilde ka Juhan Liivi kaasaegne, Leo Saalepi kujus kunstniku eneseotsing, töö ja talent põhiteema. Stilistiliselt on kaks lavastust kaunikesti eriilmelised, ent neid seob see kirglikkus, intensiivsus, kompromissitus, mis noorte näitlejate tulekule ikka iseloomulik on, mis ajast aega ainuliseks jääb.