/nginx/o/2022/01/21/14322796t1h10cd.jpg)
«Hea näide sellest, kui idiootne vabakutseliste kunstnike olukord praegu on, on see, et kui ma tahaks, et mul oleksid sotsiaalsed garantiid nagu teistel inimestel, siis tuleks mul endale hankida kriminaalkaristus ja lasta ennast vangi panna,» nii põrutab vabakutseline kunstnik Peeter Laurits.
«Vanglas istutud aja eest jookseb tööstaaž ja vangidel on olemas haigekassa, aga vabakutselistel kunstnikel ei ole,» ütleb Laurits ning lisab naljatledes: «Kui sa ei teeni iga kuu välja oma miinimumpalka – mida väga paljud kunstnikud ei tee –, siis on variant minna vangi ja seal käituda viisakalt! Nii saab endale parema kongi, võib-olla isegi ilma narinaabrita. Vanglates pidid praegu olema suhteliselt normaalsed raamatukogud ka.»
/nginx/o/2022/01/21/14322809t1h03fe.jpg)
Kunstnikkond möönab, et praegune tasustuskord ei ole jätkusuutlik. Läinud nädala reedel esitleti dokumenti «Kunstivaldkonna arengukava 2021–2025», mille iga punkt rääkis probleemidest, mis tuleb lahendada: kunstivälja fragmenteeritus, näitusemajade kehv seis ning vähene ligipääs, ühiskonna väike kunstiteadlikkus. Juba teise lähtekohana on arengukavas ka sõnastatud: «Kunstivaldkond vajab läbimõeldud rahastamist.»
Lisaks sellele tutvustasid vabakutseline kunstitöötaja Airi Triisberg ning kunstitöötaja Maarin Ektermann ettepanekut kunstnike tasumääradeks. Triisbergi sõnul konsulteerisid nad ligi 70 praktikuga ning viisid kahe aasta jooksul läbi ligi kümmekond grupiintervjuud, kus räägiti nii kunstnike, kuraatorite kui ka näituste installeerijate, dokumenteerijate ja kujundajatega. Nendega koos töötati välja omapoolne pakkumus.
Kuid siiski, miks? «Kuigi väljapoole võib tunduda, et kunstivaldkonnas kõik töötab väga hästi – toimub palju näitusi, rahvusvahelisi projekte ja palju tunnustusi –, siis see kõik põhineb kas tasuta või siis väga tugevalt alarahastatud tööl,» selgitab Ektermann.
«Kunstnikud ei saa väärikat tasu näituste tegemise eest, nad saavad heal juhul produktsiooni korvatud. Aga tegelikult kunstniku töö kui selline ei ole korralikult tasustatud. Meil on küll loetud arv kunstnikupalga saajaid, aga kogu jooksev kunstielu on üks suur õhus püsiv asi.»
Kuigi väljapoole võib tunduda, et kunstivaldkonnas kõik töötab väga hästi – toimub palju näitusi –, siis see kõik põhineb kas tasuta või siis väga tugevalt alarahastatud tööl.
Kunstitöötaja Maarin Ektermann
Triisbergi meelest küsitud summad utoopilised ei ole. Ta selgitab: «Esiteks võtsime tasumäärade arvutamisel aluseks kultuuritöötaja alampalga – 1400 eurot. Paljudes kunstiinstitutsioonides (kus on palgatöötajad, mitte vabakutselised) on see saanud standardiks. Miks peaks vabakutseliste tasumäär olema väiksem, kui on nendel kolleegidel, kes kunstivaldkonnas lepinguliselt töötavad?»
Lisaks muudab praeguse olukorra vabakutseliste kunstnike jaoks eluliselt teravaks sotsiaalsete garantiide küsimus.
Nimelt on selleks, et vabakutselisel tekiks haigekassa ja pension, vaja iga kuu teenida 584 eurot (sotsiaalmaksu miinimum). See on aga ebaregulaarse töökorralduse juures tihti keeruline. Samas kui ta seda ei tee, pole tal ka vajaduse korral näiteks arstile asja.
«Vabakutseline peab iga kuu brutosissetulekuna palgamaksena (siin ei loe litsentsitasud, siin ei loe mingid stipendiumid, vaid ainult palgamakse!) teenima riikliku miinimumpalga selleks, et tal oleks ravikindlustuskaitse, töötuskindlustuskaitse,» toonitab Triisberg.
«Ja ka tulevikus kogunev pension oleneb sotsiaalmaksu panusest. Selle pärast me ütlemegi, et see võiks olla kunstivaldkonnas absoluutne miinimum ja me peame kokku leppima selle, et me ei tohi allapoole miinimumpalka tasustada.»
Aluseks kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumpalk, mis on alates 2022. aastast 1400 eurot. Keskmine brutokuupalk oli 2021. aasta juunis 1586 eurot.
Sotsiaalmaksu miinimumkohustuse lävend on 2022. aastal 584 eurot.
Netosumma arvutamisel on töötuskindlustusmaksed ja kogumispensioni II sammas maha arvestatud, maksuvaba tulu ei ole maha arvestatud.
Kuutasu kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumpalga järgi (40 tundi nädalas):
Neto: 1079,68€
Bruto: 1400€
Kogu palgafond: 1873,20€
Nädalatasu kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumpalga järgi:
Neto: 269,92€
Bruto: 350€
Kogu palgafond 468,30€
Ühe tööpäeva tasu kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumpalga järgi:
Neto 53,98€
Bruto 70€
Kogu palgafond 93,66€
Tunnitasu kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumpalga järgi:
Neto 6,74€
Bruto 8,75€
Kogu palgafond 11,71€
Kõiki tariife vaata siit.
Sugugi mitte kõik näitusemajad, galeriid ja näituseasutused ei saa oma eelarvest kunstnikele töötasusid maksta. Selleks et oma uksed – tihti tasuta või küllalt väikese piletiraha eest – publikule lahti hoida, on ka asutustel vaja maksta arveid ja palka oma igapäevastele töötajatele.
Tariifide ettepanekut tehes lähtuti ka sellest, et kõik kunstiasutused ei ole ühesugused. «Me tegime kolmese jaotuse või soovituse, et eri suuruse ja eelarvelise võimekusega institutsioonid võivad erinevaid tasumäärasid kasutada,» seletab Triisberg. «Kõige madalam neist, mille me välja panime, on riiklik miinimumpalk.»
Tasumäärade arvutamisel tuleks arvesse võtta ka kunstiinstitutsioonide rahalist võimekust. Fookusgruppides jaotasime näitusepaigad kolme kategooriasse, millele on soovituslikud erinevad tasumäärad. (Siinses vihikus on kõik näitlikud summad arvutatud I kategooria põhjal).
I kategooria – aluseks kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumpalk
Mitte-kunstiruumides toimuvatele näitustele (kohvikud, kontorid, fuajeed) on samuti soovitus jälgida III kategooria tasumäärasid. Oluline on silmas pidada, et tasu ei oleks väiksem kui sotsiaalmaksu miinimumkohustuse lävend
.Nii Triisberg kui ka Ektermann on igati nõus, et praeguse seisuga ei ole neid tariife võimalik reaalselt kehtestada, kuid vähemalt on nüüd märk maha pandud. Põhimõtteliselt on nende poolt välja pakutud tariifide näol tegemist esimese suurema katsega kuhugi selle teemaga liikuda. «Tariifid ei lahenda asja üleni, aga see on üks väga oluline samm,» arvab ka Peeter Laurits.
«Need lahendavad ennekõike hinnavaidluste läbirääkimisi. Kõikvõimalikel institutsioonidel, kes kunstniku tööd tahavad kasutada, on sada põhjendust, miks maksta vähe või üldse mitte maksta. Sa ei kujuta ette, millistest summadest räägib enamik riigiameteid või erafirmasid, kui on tarvis kunstnikult töid või näitust tellida. Justkui uudis oleks, et see on töö ja selle eest tuleb tasu maksta. Raha on küll transpordi või materjalide jaoks, aga mitte honorariks. Siis selgub, et «oi, aga meil ei ole selleks eelarverida». Võta joonlaud, tee see rida!»
Laurits toob ka konkreetse näite: «Kui telliti USA president Barack Obamale kingitus, siis tuli mul teostuskuludele oma taskust juurde maksta. Nii et see ei olnud mitte ainult Eesti Vabariigi presidendi kingitus Obamale, vaid natuke ka minu oma.»
Ta selgitab: «Eesti Kunstimuuseum on sihtasutus, alludes oma tuludes-kuludes rohkem äriühingule kui riigi poolt täielikult doteeritud institutsioonile ning sõltub näituste korraldamisel tulust, mida piletimüügist teenime.»
«Väljapakutud tariifid teeks olukorda kindlasti paremaks,» leiab ka Tallinna Kunstihoone juht Paul Aguraiuja, «ja ma olen kahe käega selle poolt, et kunstnike tasud võiksid olla väga läbipaistvad. Ma loodan, et mingi hetk kõik näitusi korraldavad asutused julgevadki ausalt välja öelda selle, kui palju nemad suudavad kunstnike tasusid maksta. Praegu ei suuda keegi maksta tasusid, mis on Maarini ja Airi välja töötatud tabelis,» ütles Aguraiuja. «Aga ideaalis me võiks ju kõik selles suunas mingit moodi liikuda.»
/nginx/o/2022/01/21/14322805t1h19e8.jpg)
Alates jaanuarist 2022 on kunstihoone suure saali soolonäituse tasu 4200 eurot (bruto), mis on kolmekordne kultuuritöötaja miinimumpalk. Kunstihoone galeriis ja Linnagaleriis on soolonäituse kunstnikutasu 1680 eurot (bruto), mis on 1,2 korda kultuuritöötaja miinimumpalk. Suurima heameelega maksame need kunstniku soovil välja töölepinguga töötasuna, st neile summadele lisanduvad meie kuluna tööandja maksud (sotsiaalmaks ja töötuskindlustus). Soolonäituseks peame kuni kolme osaleva kunstnikuga näitust. Kahe või kolme osaleja puhul lähevad antud summad vastavalt jagamisele.
Mõistan, et antud kordajad ei pruugi olla piisavad, kuna suure isikunäitusega teeb kunstnik tihti tööd kauem kui see 1,2 või kolm kuud. Kahjuks hetkel kunstihoone eelarves rahalisi vahendeid rohkem ümber tõsta võimalik ei ole.
Nii kunstihoone kui ka meie galeriide grupinäitustel maksame alates jaanuarist uute teostega esinevale kunstnikule kunstnikutasu 630 eurot (bruto), mis ületab täpselt sotsiaalkindlustuse saamise piiri. Olemasoleva töö eksponeerimise ja/või mugandamise eest on brutotasu 280 eurot. Needki tasud maksame hea meelega töötasuna, st sotsiaalmaks saab makstud meie poolt lisaks.
Kahjuks erandina ei saa me grupinäituse tasusid maksta kevadnäitusel, kuna osalevate kunstnike arv on väga suur ning meie eelarves ei ole selleks võimalusi. Õnneks on tegu (kunstihoone ainsa) müüginäitusega, kus suur osa töödest leiab uue omaniku ning kunstihoone ei võta müügilt komisjonitasu.
Võrreldes meie poolt varem makstuga on 2022. aastast kunstnikutasud 20–53 protsenti suuremad. Edaspidi jätkame nii, et kui tõuseb kultuuritöötaja miinimumtasu või sotsiaalkindlustuse miinimummäär, tõusevad automaatselt ka kunstihoone makstavad kunstnikutasud. Loomulikult unistame ja loodame, et tulevikus saame tõsta ka miinimumide kordajaid ning jõuda lähemale ideaalile.
Lisaks tasudele ning kuraatori ja projektijuhi pakutavale sisulisele toele panustab kunstihoone meie poolt eksponeeritavate kunstnike töösse ka installatsiooni, turunduse ja tõlgete kulude täieliku ning produktsioonikulude osalise katmisega.
Külaliskuraatoreid tasustame kunstnikega samadel alustel.
Maarin Ektermann toob välja, et Kumu ja Kunstihoone puhul pole erinevus väljapakutud tariifide ja praeguse reaalsuse vahel väga suur: «Minu meelest on kõige suurem probleem nii Eesti Kunstnike Liidu galeriid Tallinnas kui ka Tartu Kunstnike Liidu hallatav Tartu Kunstimaja, mis on peamised näitusekorraldajad. Seal on vahe tariifi ja reaalsuse vahel röögatu. Neil on väga kiire näituste vahetamise tempo ja nad produtseerivad tohutu hulga näitusi – seda kõike peaaegu ainuüksi Kulka rahade eest. Seal on kunstnikutasud praktiliselt olematud.»
Me tegime kolmese jaotuse või soovituse, et eri suuruse ja eelarvelise võimekusega institutsioonid võivad erinevaid tasumäärasid kasutada.
Vabakutseline kunstitöötaja Airi Triisberg
Kunstnike Liidu juht Elin Kard on nõus, et olukord kiita ei ole. «Kunstnike liidu galeriides on kunstnike tasud praegu mikroskoopilised, ehk siis pigem sümboolsed. Aga asi on põhimõttes. Ehk kui kunstnik teeb Hobusepea galeriis või Draakoni galeriis näitust, siis ma ostan tema käest tema teoste eksponeerimise õiguse ja ma ostan selle 125 euro eest. Selle jaoks ei ole isegi sõnu, kui väike summa see on. (Tasumäärade ettepaneku järgi võiks isikunäituse puhul, mille ettevalmistamiseks kulub kunstnikul üheksa kuud täistööaega, II kategooria asutus maksta kunstnikule tasu 9450 eurot bruto – toim). Aga näitusemajad on erinevad ja nende võimalused on erinevad. Palju sõltub eelarvest, aga ka sellest, kui palju seal näitusi on.»
Tartu Kunstimaja juhi Peeter Talvistu sõnul on nemad maksnud kunstnikutasusid alates 2016. aasta teisest poolaastast. «Summa, kust lähevad maksud maha, on olnud 240 eurot. See aasta tahame minna 300 peale edasi. See pole kahtlemata see, mida Airi ja Maarin on välja arvutanud, mis on minu meelest täiesti normaalsed summad, mis neil välja tulid. Nende metoodika on minu arvates õige.»
Samas teeb ta ise põlve otsas kiire arvutuse: «Kui meie näitustel maksta sellel alusel, mis on Maarini ja Airi tabelis, siis kuna meil on enamik suure saali näitusi olnud isikunäitused, oleksid need sisuliselt aastas kokku 400 000 eurot, sest meil on sel aastal 25 näitust. Sinna ei ole teoorias sisse arvutatud seda, et on ka igasugused kuraatorid ja installeerijad ja nende tasu. See oleks puhtalt kunstnike põhjal.»
Praegu saab kunsti-valdkond selgitada poliitikutele oma vajadusi ja mida see Eesti riigile tähendab, kui kusagile mingit raha lisatakse või kusagilt kaob.
Kultuuriministeeriumi kunstide asekantsler Taaniel Raudsepp
2021. aastal eraldas kultuuriministeerium kunstivaldkonna tegevusteks 1 659 000 eurot. Selle alla läksid kunstnikupalgad, riigi rahastatud näituseasutuste – Kunstihoone, aga ka (osaliselt) Eesti Kunstnike Liidu galeriide ning Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi – tegevuste toetus, arendus- ja infokeskused EKKAK (Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus) ja KKEK (Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus), Veneetsia biennaali Eesti paviljoni korralduskulud, Narva residentuur ning Konrad Mäe sihtasutuse tegevuse toetus.
Kuid kultuuriministeeriumist veelgi enam rahastas kunsti möödunud aastal kultuurkapital. Kujutava ja rakenduskunsti sihtkapital eraldas 2021. aastal toetusteks 2 104 379 eurot. Võrdluseks: sügisel palju poleemikat tekitanud filmivaldkonna rahastus oli 2021. aastal näiteks suurusjärgus 9,5 miljonit eurot ministeeriumi ja 2,2 miljonit kulka eelarvest.
Erakapitali kohta kunstis on aga raskem midagi öelda. Kadi-Ell Tähiste Kaasaegse Kunsti Arenduskeskusest toob välja: «Tsentraalset infot selle kohta, kui palju on kellelgi eratoetust, ei ole. Mõnedel on ka sellised toetajad, kes konkreetselt toetavad rahaliselt, aga pigem on levinud toetused, kus eraettevõte teeb kunstnikule soodustusi või annab materjale või tooteid tasuta. Näiteks teeb värviettevõte soodustust värvidele. Või alkoholitootja annab tasuta joogid näituse avamiseks. Siin saab rääkida ainult sellest, millist tüüpi koostöö kokkuleppeid organisatsioonidel eri ettevõtetega on.»
Milliseid samme tuleb astuda, et parem tulevik kohale jõuaks? «Valdkonnasiseselt ei leita kahjuks olukorra parandamiseks seda raha mitte kusagilt,» nendib Aguraiuja. «Kunstivaldkond on niikuinii olnud juba väga pikka aega Eestis praktiliselt kõige kehvemini riiklikult rahastatud kultuurivaldkond. Mis tähendab, et kõik institutsioonid töötavad viimase piiri peal ja ökonoomselt. Ehk siis mitte keegi ei raiska mitte kusagilt, vaid kõigil on raha vähe.»
/nginx/o/2022/01/21/14322797t1h1433.jpg)
Tema sõnul on ainuke võimalus tulevikus selliste kunstnikutasudeni liikuda poliitilised otsused: kõik kunsti valdkonnas tegutsevad institutsioonid, ka kunstnike liit, peavad kollektiivselt tegelema poliitilise lobiga, et ära tõestada, et eesti kaasaegne kunst on hullult äge, ääretult vajalik ja vajab suuremat toetust. Ning ka süsteemi nende toetuste jagamiseks.
Ka Sirje Helme sõnul on siin tegemist laiema kultuuripoliitilise küsimusega. «Oleme paraku väike riik, kus riiklikud toetused kultuurile on olulised. Kunstnikutasud on tõusnud hetkel fookusesse, aga ei paku valdkonnale kuigivõrd lahendust. Ka parimal juhul ei ole Eesti kunstiinstitutsioonides toimuv piisav, et kunstnikkond nii-öelda palgale võtta.» See tähendab, et kunsti puhul on Sirje Helme sõnul kõige olulisemad ikka riigipoolsed sotsiaalsed garantiid, stipendiumid, kunstnikupalgad ja nii edasi.
Mulle tundub, et esitatud tasumäärad eeldavad, et selline kulu tuleb kusagilt justkui käsu peale ja et see on lihtsalt jonni küsimus, mitte maksta nõutud summasid. See kindlasti nii pole.
Eesti Kunstimuuseumi juht Sirje Helme
Taaniel Raudsepp, kultuuriministeeriumi kunstide asekantsler, toob välja laiema konteksti: «Tasumäärade puhul räägime summadest, mis ei ole liigutatavad kultuuriministeeriumi eelarve piires. Kui arvutame kokku, kui palju meil on näitusi (KKEKi kunstinäituste statistika kogumise esialgsetel andmetel toimus 2021. aastal 94 asutuses 715 näitust – toim), kui paljud kunstnikud peaksid saama tasu, siis see ei ole tehnilise muudatusena ministeeriumi eelarve piires tehtav. Mis tähendab seda, et raha peaks kultuuriministeeriumi eelarvesse lisanduma – seda oleks võimalik teha. Aga see omakorda tähendab, et see peab toimuma läbi eelarveprotsessi, mis on päris konkurentsitihe.»
Ta täpsustab: «Suuremaid eelarve liikumisi Eesti Vabariigis otsustab Eesti Vabariigi valitsus, seda läbi eelarveläbirääkimiste. Ehk et fundamentaalselt on siin tegemist poliitilise küsimusega. Selleks ongi eelarveprotsess meil Eesti Vabariigis, kus sellised otsused saavad tekkida, aga neid ei tee ametnikud. Ja sellel on väga selged põhjused, miks demokraatlikus riigis selliseid otsuseid tehakse poliitilise debati tulemusena.»
:format(webp)/nginx/o/2022/01/21/14322798t1h78ec.jpg)
Näitlejate liit sai omal ajal tariifid kehtestada kahel põhjusel: esiteks oli olemas üsna tugev ametiühing ja teiselt poolt oli olemas etendusasutuste liit. Need olid kaks sotsiaalset partnerit, kelle vahel toimus dialoog. Me teame, et etendusasutused on riigi eelarvest erinevatel viisidel küllalt hästi rahastatud. Seal oli olemas dialoog ja pinnas kokkuleppeks.
Kui siit otsida paralleeli kunstnike teemadele, siis esiteks on erakordselt tänuväärne, et on välja töötatud mingisugunegi tabel, mille alusel võiks toimuda kunstnike tegevuse rahastamine. On tekkinud materjal, mille põhjal diskussiooni pidada. Häda on aga selles, et ei ole konkreetseid dialoogipartnereid – ei ole välja kujunenud selget esindusorganisatsiooni, mis neid sellistes küsimustes esindab. See ei pea olema ametiühing, see võib olla ka erialaliitude katusorganisatsioon.
Aga veelgi tähtsam on – nagu oli ka tariifide ettepanekus sõnastatud – üleskutse, et lugupeetud kunstnikud, kui te lähete läbi rääkima oma potentsiaalsete tööandjatega, siis olge head ja lähtuge sellest tabelist. Ja kui juba sellest suudetakse läbirääkimistel lähtuda, on see väga positiivne. Sellist lähenemist tuleb igatepidi kiita. Muidugi võib selliste tasumäärade maksmine olla väga paljudele kunstielu korraldajatele üsna ületamatuks tõkkeks, aga siis tuleb ikkagi üle vaadata oma võimalused.
Me kõik teame, et kunstnike tasud tänapäeval on naeruväärsed. Need on tõesti erakordselt madalad. Minu meelest nii näitusekorraldajad kui galeriipidajad ja kõik, kes kunstnikega mingisse lepingulisse suhtesse astuvad, ikkagi peaksid mõtlema sellele, et kunstnikule väärilist tasu tuleb maksta. Ei saa ju olla nii, et alla Eesti riigis kokku lepitud alampalga makstakse kuuajalise töö eest. Ei tohiks sellist asja olla.
Kui Eestis ei ole ametiühingute-liikumine populaarne, siis ärme ütle tingimata, et see peaks olema ametiühing, aga kunstnikkonnal võiks olla oma katus- või esindusorganisatsioon, mis kaitseks oma liikmete huve väga selgelt ja ütleks: «Vaat selliste tasumääradega teeme meie edaspidi tööd ja alla selle ei tee.» Nii nagu sai minna näitlejate liit televisiooni, raadiosse, kinno ja filmitegijate juurde ning öelda, et me oleme kokku leppinud sellised tasumäärad ja sellest me lähtume.
Kui kunstnike liit esindab kogu kunstnikkonda või kui ta tahab endale selle rolli võtta, siis ta võiks seda teha – võtta aluseks see väljapakutud tabel (või ka mingi teine tabel!) ja öelda, et need on meie tasumäärad. Ma arvan, et midagi hullu ei juhtuks, kui tasumäärades kokku lepitaks. Mina tervitaks niisugust protsessi.
Raudsepa sõnul kavatsevad ametnikud ette valmistada erinevaid ettepanekuid eelarveprotsessi. Ta lisab: «Aga tõenäoliselt ei jookse need ettepanekud kitsalt valdkondlike piiride, vaid pigem teemade kaupa. Näiteks saame rääkida vabakutselistest ja nende tasustamisest, mis on väga oluline teema, mis puudutab ka üsna selgelt kunstivaldkonda. Aga ka teisi kultuurivaldkondi.»
«Kuidas teeb kunstivaldkond ennast piisavalt oluliseks?» küsib Maarin Ektermann. «Mitte ainult meie enda suurepärases mahlas, vaid ka poliitikutele ja ka teistele kultuurivaldkondadele, kes ei pruugi aru saada, milles probleem on.»
Ja vastab: «See on poliitilise tahte teema.» Ta leiab, et siin on kunstivaldkonnal päris palju tööd teha: «Eri strateegiatega, eri konsultatsioone otsides, kasutades eri tehnikaid… Kunstivaldkonnas vaatasime väga suure huviga kõrvalt, kuidas näiteks filmitegijad end hästi kehtestasid suve lõpus. Vaata ja õpi, ütleksin mina!»
«Praegu saab kunstivaldkond selgitada poliitikutele oma vajadusi ja eesmärke ja ka seda, mida see Eesti riigile tähendab, kui kusagile mingit raha lisatakse või kusagilt kaob,» leiab Raudsepp. «Eelarveprotsess on pikk ja mitte väga lihtne, aga niimoodi seda nihutada saab.»
Kuidas siis edasi? «Kindlasti tuleb edasi liikuda loovisikute seadusega, et vabakutselisel kirjanikul või kunstnikul, olenemata sellest, kas ta iga kuu kirjutab midagi või joonistab, oleks teiste Eesti Vabariigi kodanikega samad sotsiaalsed garantiid,» ütleb Peeter Laurits. «Väga lihtne!»
/nginx/o/2017/01/26/6280385t1h8ece.jpg)