Priit Võigemasti mitte just lõpuni õnnestunud katse naistele hääl anda

Priit Võigemasti lavastuses «Katsed elu kallal» mängivad Helena Lotman, Hilje Murel ja Inga Salurand.  Foto: Heikki Leis

Priit Võigemasti lavastatud «Katsed elu kallal» on nagu lahja versioon menulavastusest «Lehman Brothers», ainult tehtud naistele ja naistest ja suurimaks eeskujuks tunduvad olevat Piip ja Tuut. See kõlab julmalt, aga just sellised paralleelid tekkisid seda lavalugu vaadates.

Lavastaja nendib Eesti Draamateatri reklaamlehes, et mida süngem teema, seda kergemalt on vaja seda käsitleda. Olen päri, aga nagu ikka, saatan peitub detailides. Nagu Tallinna klaaslibedad tänavad, nii on ka lavastuse kalduvus klounaadi ohtlik.

«Katsed elu kallal» näitlejad naudivad naeru, publik samuti, sest Helena Lotman on lihtsalt võrratu koomik, nagu ka Hilje Murel. Ent mida rohkem kostab naeru, seda enam võidakse kalduda mängus rõhutama elemente, mis saali rõkkama panevad. Publiku naer on magus. Pealegi, kes meist ei vaataks rõõmsalt seda, kui professionaalne ­näitleja muundub lauaks või lambiks, siis aga puuks ning seejärel kassiks. Ka sellist lusti, lisaks hoogsatele tantsu- ja laulunumbritele (helilooja ja helikujundaja Veiko Tubin, koreograaf Ingmar Jõela) pakutakse ses tükis, tänulikud vaatajad elavad näitlejatele naerda mörisedes kaasa. Aga need on üsikud hetked, ärge valesti aru saage, tegemist pole komöödiaga, mis vabastab vaataja eluvalust, ega ka ühiskonnakriitilise kõverpeegliga, kus paljastub tõde, mille üle on lihtsam naerda kui nutta.