Karlova avangardist annab rohkem, kui vastu küsib

Valve Janov, «Kala Karlova kohal», (1960). Kollaaž, õli. Eesti Kunstimuuseum. Foto: Stanislav Stepaško

Adamson-Ericu muuseumis lahti olev näitus pakub linnalapsele turvalist vana kooli, millega mul, tuleb tunnistada, on järjest vähem kontakti. Kujundlikult võiks öelda, et mu maailm on steroididel toiminud piisavalt kaua, et 60 aastat pärast nende tööde valmimist ei ole mul vahendeid, et ennast mõelda sellesse aegruumi, kus Valve Janov töötas.

Näitusel näeme aga teoseid, mis on enamjaolt küll väiksemad kui mu arvuti ekraan, kuid see-eest võimaldavad need keskenduda kvaliteetidele, millest tihti ollakse harjunud mööda vaatama. Erinevad tekstuurid ja ebamäärased, sürreaalsed kujundid, mis kasvavad välja kunstniku alateadvusest, on neil piltidel kaetud sinkjas-sünkjate värvidega. Kuuvalgel tehtud tööd annavad rohkem, kui nad vastu küsivad.

Soosteri vari...

Kahtlemata on Janovi puhul tegemist erilise kunstnikuga, kelle biograafiat tundma õppides hindame rohkem tema pingutusi kunstiga tegeleda. Milline pettumus võis pärast kümneaastat stuudiumit Pallase kunstikoolis olla mitte saada lõpudiplomit! Seda mitte tulenevalt teadmistest ja oskustest, vaid stalinistlikust ideoloogiast, mille ettekujutuse järgi oli kunstnik riigi, mitte kunsti teenistuses.

Siiski otsis Janov võimalusi, kuidas loominguga tegeleda kodustes tingimustes, ümbritsedes ennast kunstnikest sõpradega, kellest enamik elas lähinaabruses, Karlova linnaosas Tartus. Nimelt kuulus ta Teise maailmasõja järgse mitteametliku kunstirühmitise liikmeskonda, nagu ka Silvia Jõgever, Kaja Kärner, Lüüdia Vallimäe-Mark jt, kelle üksikuid töid saab samuti näitusel näha.

«Valve Janov. Algusest avangardi 1942–1965»

27. märtsini Adamson-Ericu muuseumis

Kuraatorid Ülle Kruus ja ­ Enn Lillemets