Kas ofordid ja kuivnõela tehnika on igaveseks kadunud? Ei ole. Kuid graafikatriennaali mõte on alati olnud graafika tähendust avardada. Tänavune graafikatriennaal, mille peanäitus eelmisel nädalal talvises Kai kunstikeskuses avanes, kannab pealkirja «Soe. Temperatuurikontroll kolmes vaatuses».
Need kolm vaatust toimuvad korraga lisaks veel ka mustmiljonis muus kohas: Temnikova & Kasela galeriis, Põhjala Tap Roomis, EKA galeriis, Flo Kasearu majamuuseumis, Liszti Instituudis Tallinnas ning Kanuti Gildi SAALis. Kogu asja, järjekorras juba 18. triennaali, kureeris Róna Kopeczky, kes leiab, et ilu kõrval ei tohi unustada ka tööde poliitilist mõõdet – ning vastupidi.
Seekordse graafikatriennaali pealkirjaks on pandud «Soe». Mida sellega mõeldud on?
Sõna «soe» tähendus on viimasel ajal väga kiiresti teisenenud. Praegu toob see pähe võib-olla globaalse soojenemise või näiteks selle, kuidas geopoliitilised pinged eskaleeruvad… Aga nüüd tekib selle teemaga veel uusi seoseid. Kui ma alguses, 2019. aasta lõpus oma kontseptsiooni selle triennaali jaoks välja käisin, oli see juba minu valitud pealkiri. 2020. aastal lõi meid kõiki Covid – ja mis on üks põhilisi koroona sümptomeid? Palavik.
Niisiis sai triennaali tervikpealkirjaks «Soe. Temperatuurikontroll kolmes vaatuses», kuna see peegeldab veel paremini neid absurdseid ja poliitiliselt raskeid aegu, milles me praegu elame. Kogu näitustevaheline tervik käsitleb sotsiaalseid pingeid, kliimakriisi ja pandeemia olukorda. Ja loodetavasti on soojus sellise ilma puhul eesti kunstisõpradele ka atraktiivne. (Naerab.)
Kuidas triennaal üles ehitatud on? Miks kolm vaatust?
Mulle on alati meeldinud oma töös läheneda näitusetegemisele mänguliselt – ma pole tüüpiline muuseumiinimene. Mul oli selle triennaali puhul algusest peale mõte, et see võiks olla teatav lahtirullumine ajas: et see oleks midagi, mis liiguks nagu crescendo.