/nginx/o/2017/01/26/6280385t1h8ece.jpg)
/nginx/o/2022/01/25/14328188t1hc53f.jpg)
Kas ofordid ja kuivnõela tehnika on igaveseks kadunud? Ei ole. Kuid graafikatriennaali mõte on alati olnud graafika tähendust avardada. Tänavune graafikatriennaal, mille peanäitus eelmisel nädalal talvises Kai kunstikeskuses avanes, kannab pealkirja «Soe. Temperatuurikontroll kolmes vaatuses».
Need kolm vaatust toimuvad korraga lisaks veel ka mustmiljonis muus kohas: Temnikova & Kasela galeriis, Põhjala Tap Roomis, EKA galeriis, Flo Kasearu majamuuseumis, Liszti Instituudis Tallinnas ning Kanuti Gildi SAALis. Kogu asja, järjekorras juba 18. triennaali, kureeris Róna Kopeczky, kes leiab, et ilu kõrval ei tohi unustada ka tööde poliitilist mõõdet – ning vastupidi.
Seekordse graafikatriennaali pealkirjaks on pandud «Soe». Mida sellega mõeldud on?
Sõna «soe» tähendus on viimasel ajal väga kiiresti teisenenud. Praegu toob see pähe võib-olla globaalse soojenemise või näiteks selle, kuidas geopoliitilised pinged eskaleeruvad… Aga nüüd tekib selle teemaga veel uusi seoseid. Kui ma alguses, 2019. aasta lõpus oma kontseptsiooni selle triennaali jaoks välja käisin, oli see juba minu valitud pealkiri. 2020. aastal lõi meid kõiki Covid – ja mis on üks põhilisi koroona sümptomeid? Palavik.
Niisiis sai triennaali tervikpealkirjaks «Soe. Temperatuurikontroll kolmes vaatuses», kuna see peegeldab veel paremini neid absurdseid ja poliitiliselt raskeid aegu, milles me praegu elame. Kogu näitustevaheline tervik käsitleb sotsiaalseid pingeid, kliimakriisi ja pandeemia olukorda. Ja loodetavasti on soojus sellise ilma puhul eesti kunstisõpradele ka atraktiivne. (Naerab.)
Kuidas triennaal üles ehitatud on? Miks kolm vaatust?
Mulle on alati meeldinud oma töös läheneda näitusetegemisele mänguliselt – ma pole tüüpiline muuseumiinimene. Mul oli selle triennaali puhul algusest peale mõte, et see võiks olla teatav lahtirullumine ajas: et see oleks midagi, mis liiguks nagu crescendo.
Mingis mõttes oleks ju tore, kui triennaalil oleks «tees-antitees-süntees» struktuur, aga mulle tundus, et see oleks mõjunud natuke liiga akadeemiliselt – mulle meeldis mõte traditsioonilisema näitusestruktuuri lõhkumisest ja siis selle uuesti ülesehitamisest. Nõnda on triennaal jaotatud kolmeks osaks või vaatuseks. Esimene peatükk «Rahvas armastab seda» on väga otsekohene ja agressiivne, peaaegu sõjakas. Teise peatükki «Hapukurgipoliitika» kuuluvad teosed, mis on mahedamad, peenemad, naljakad, vaimukad… Ja kolmas peatükk «Vabaduse teadus» pole niivõrd esimese kahe kokkutoomine, kuivõrd uue võimalustehorisondi avamine. Nii ma tegelikult kasutasingi «tees-antitees-süntees» struktuuri, aga hoopis kunstilistes lähenemistes materjalile, mitte otseselt teoste endi osas.
Minu jaoks on sõnas «vaatus» midagi teatraalset, mu meelest sobib see siia hästi – triennaalil on palju teatraalseid töid, mis kasutavad samu poliitilisi vahendeid kui poliitiline võim, mis suunab ja juhib inimesi –, näiteks ruumis liikumise puhul. Või mõtlemisviiside kujundamisel.
Traditsioonilist graafikat tundub siin esimese hooga üsna vähe olevat.
Paljud tööd siin on trükitehnikas teosed. Jasmina Cibici kardin on tegelikult trükis, sest see on trükitud puuvillasameti peale. Société Réaliste’i emailitud teos «Limes New Roman» sissekäigu juures on samuti trükis. Seda on kuumutatud nii, et see püsiks terasplaadi peal. Ferenc Grófi teos seinal on samuti tehnilises mõttes trükis.
Loomulikult on siin ka töid, mis ei ole trükised. Volodymyr Kuznetsovi kollaaž, installatsioon seinal pole trükis… Aga see-eest ArtLeaksi teosed on… ja Irena Lagatori installatsioon kassatšekkidega on samuti trükis, kui selle sõna tähendust natukene avardada. Ungari instituudis on ka mõni klassikalisem trükis, näiteks Kaisa Puustaki ja Dóra Maureri teosed on mõlemad kuivnõela tehnikas.
/nginx/o/2022/01/25/14328190t1h6421.jpg)
Mille järgi te kunstnikud valisite?
Selle triennaali fookus oli algusest peale Kesk- ja Ida-Euroopa kunstnikel. Ma olen oma töös sellele regioonile – Baltimaadest Balkanini – keskendunud mitmes kontekstis väga pikalt ja mul oli juba enne mitu mõtet, kellega ma tahaks siin töötada. Sellele lisandus metsik uurimistöö, mille käigus leidsin veel kunstnikke teistest riikidest.
Kunstnikke seovad omavahel temaatilised lähenemised. Meil on neli eesti kunstnikku, kelle tööd on üleval, ja kolm eesti kunstnikku, kes aktiveerivad Slavs and Tatarsi installatsiooni Põhjala Tap Roomis. Lisaks on meil paar ungarlast. Aga põhiküsimus oli ikkagi see, kuidas näidata kogu regiooni – seega on meil peaaegu kõik riigid esindatud, puudu on ainult Kreeka, Slovakkia, Moldova ja Läti kunstnikud.
Mis teid triennaali ettevalmistamisel kõige rohkem üllatas?
Alati on üllatusi. Uurimistöö puhul ma neid eriti palju ei kogenud, aga mind üllatas väga positiivselt see, kuidas riigid, mis on rahvusvahelisele kunstiväljale võib-olla vähem tuntud – näiteks Kosovo või Montenegro või Makedoonia –, riigid, millel on väiksem kunstiskeene ja millel pole tugevaid institutsioone nagu teil siin, suutsid kenasti kõike kaasa teha. Mulle tegelikult tundub, et väiksemates riikides on lihtsam informatsiooni leida, isegi kui nad pole kaardil nii tugevalt kohal kui näiteks suured riigid.
/nginx/o/2022/01/25/14328189t1h8114.jpg)
Kogu triennaal on väga poliitiline, seda mitmes mõttes. Kuidas suhestuvad omavahel teoste poliitilisus ja esteetilisus? Millised on nendevahelised pinged?
Me peaksime lahti laskma mõttest, et kontseptuaalsed praktikad on kuidagi low tech, mis ei keskendu esteetilisele. See vaade oli Kesk- ja Ida-Euroopas väga kaua levinud. Lääne kuraatorid otsisidki seda nõndanimetatud low tech'i tunnetust. Loodan, et sellel triennaalil on meil näiteid, mis seda kindlasti vaidlustavad. Société Réaliste’i teos on ülima täpsusega kokku pandud. Või Jasmina Cibici kardin, mis on hingematvalt ilus ja peen. Pöörakem tähelepanu materjalivalikule, selle kujule, aga ka trükikvaliteedile…
EKA galeriis on installatsioon võrratult makedoonia kunstnikult Nada Prljalt, kes kasutab oma teose lähtekohana ajalehti, aga jõuab esteetiliselt väga huvitava, õhulise tulemuseni. Ma ütleksin, et siin on terve plejaad erinevaid tehnilisi ja vormilisi lahendusi. Mõni installatsioon on keerulise ülesehitusega, näiteks Katja Novitskova kuumaastikega töö. Teised jällegi on kohutavalt lihtsad, näiteks kasutab Igor Eškinja oma väga mängulises teoses peaaegu ainult teipi, kuid saavutab sellega kohutavalt palju.
Triennaali esimese vaatuse tööde hulgas on palju teoseid, mis on kriitilised riigipiiride suhtes. Ma olen nõus, et kõikidesse – riiklikesse, kehalistesse, semantilistesse – piiridesse tuleks alati suhtuda mõistliku skepsisega, aga teisalt mõjub see hoiak praegu näiteks Venemaa praeguse agressiooni valguses Ukraina piiril kuidagi imelikult.
Ma ei arva, et piir kui selline oleks see, mis takistab praegu Putinil Ukrainasse sisse tungida, kuna ta on seda juba teinud. Pigem on näitusel juttu siiski piiride sümboolsest väärtusest ja mõtteprotsessidest, mis nende taga asuvad. Kas piir on see, mis tagab kindlustunde? On see vajalik? Kas see mitte just ei suurenda hirmu, mis meil teise ees on? Ma räägin praegu muidugi ainult euroopalikust vaatepunktist – olen oma elu jooksul liikunud riigist riiki väga tihedalt. Ungaris olen ma immigrant, kellel ei ole kodakondsust. Avatumad piirid teevad ideede vahetamise võimalikuks. Ja näiteks selliste näituste loomise.
Samas ei ole ma nii naiivne, et arvaks, et me peaks kõik elama täielikult piirideta maailmas. Aga ma arvan, et need küsimused – mida tähendab olla mingi riigi kodanik? mida tähendab elada riigis, mida ümbritsevad teised riigid, mis vormivad seda riiki ja selle identiteeti ja ajalugu? – on midagi, mida tuleks endiselt arutada. Kuidas sa võtad mingi riigi diskursuse selle geopoliitilisest kontekstist välja? Ma ei arva, et see oleks võimalik, pigem tekitab see lihtsalt asjatut hirmu. Näituse esimese vaatuse teosed ei räägi nii otseselt piiridest või müüride ehitamisest, kuivõrd teatavast domineerivast mõtteviisist, mis nendega ajalooliselt on kaasnenud.
/nginx/o/2022/01/25/14328191t1hd665.jpg)
/nginx/o/2022/01/25/14328192t1h2b1d.jpg)
18. graafikatriennaal «Soe. Temperatuurikontroll kolmes vaatuses»
22. jaanuar – 27. märts 2022
Kuraator Róna Kopeczky
Kunstnikud ArtLeaks, Jasmina Cibic, Hubert Czerepok, Agnes Denes, Igor Eškinja, Oxana Gourinovitch, Ferenc Gróf, Flo Kasearu, Eva Koťátková, Volodymyr Kuznetsov, Irena Lagator, Olson Lamaj, Marko Mäetamm, Alexander Manuiloff, Dóra Maurer, Raul Meel, Katja Novitskova, Dan Perjovschi, Géza Perneczky, Nada Prlja, Kaisa Puustak, Driton Selmani, Slavs and Tatars, Société Réaliste, Bojan Stojčić, Endre Tót
Toimumiskohad Kai kunstikeskus, Temnikova & Kasela galerii, Põhjala Tap Room, EKA galerii, Flo Kasearu majamuuseum, Liszti Instituut Tallinnas, Kanuti Gildi SAAL