Bluus hambutus suus

Aleksander Müller 1970. aastatel. Foto: Vaino Vahing

Täna saanuks 75-aastaseks Aleksander Müller (1947–2013) ehk Mülleri Sass, nagu teda eelkõige tunti – müütilise Tartu vaimu üks õnnestunumaid inimkujulisi kehastusi. Peale teda on Tartu rohkemat kui üksnes teklite, kampsunite ja suguhaiguste Meka. Müller tegi Tartust bluusilinna, tõi Emajõe ja Toomemäe nõlvadel vohava vaimuvalguse ja vabaarmastuse kõrvale sinised noodid ning elurõõmsa ja kergelt eneseiroonilise spliini; pühitses nii muusiku, kirjaniku kui elukunstnikuna nähtusi, seisundeid ja tegevusi, mis on selleks piisavalt poeetilisel määral grotesksed, deliirsed ja perverssed.

Kui eesrindlikumal osal 1960. ja 1970. aastate Tartu loovintelligentsist olid kodus salongid, kus špiiliti ja targutati, siis Sassil oli Kroonuaia tänavas joomaurgas – ilmselt Tartu kõigi aegade kurikuulsaim korterklubi, omaaegsete Eesti hipide mitteametlik staap, kus sõltumata kellaajast ning nädalapäevast kuulati pidevalt muusikat ning kogeti bakhanaalseid naudinguid. Tema 50. juubeli paiku sai see maja omale esindusliku – ent tänaseks sealt ammu kadunud – auplaadi, millele oli ilmselge eufemismina kirjutatud, et «Siin elab, õpib ja töötab Aleksander Müller». (Mõeldes tema naabrite aastakümneid kestnud eepilistele kannatustele langetan hetkeks kaastundest pea).

Sass oli legend juba eluajal – teda võib vist pidada peaaegu ainsaks Tartu 1960. ja 1970. aastate kuldsest põlvkonnast, kes tegi boheemlusest elukestva projekti. Tartus pole kunagi kurdetud kohalike elukunstnike ja wannabe-geeniuste vähesuse üle, ent vaid üliüksikutel neist paljudest on õnnestunud luua joomise, hooramise, targutamise ja eneseimetlemise kõrvalt isikupärast ja kvaliteetset kunsti, mis tegelikult kestaks. Aleksander Müller oli – ja on! – minu silmis üks neist vähestest. Ta oli elukunstnik, kes oli ühtlasi peaaegu-geenius.

Tema loominguline pärand pole kahjuks ülemäära mahukas, kuid vähemalt muusikas, ja muusik Müller eelkõige oli, on see väga kõrge kullaprooviga. Ta andis sooloartistina välja üksnes ühe stuudioalbumi (1996. aastal avaldatud «Kuhtumised iseendaga»), mida pean üheks Eesti kõigi aegade parimaks (sellest pikemalt allpool).

Mina tutvusin ja sõbrunesin Sassiga 1994. aastal hoolimata asjaolust, et vanuse, elukoha ja keskmise joobe liinis lahutasid meid vastavalt 28 eluaastat, 80 kilomeetrit ja kaks-kolm promilli. Selleks ajaks oli Sass elanud, laulnud, hooranud ja konsumeerinud end sellisesse seisu, kus ta asus oma mõtete, tunnete ja tegudega natuke teispool head ja kurja, rääkis läbi muusika kohati inglite keeles, millest ta ise veel päriselt aru ei saanud. Ning oli vist otsapidi müütiline olend ka iseenda silmis.

See Sass, keda mina tundsin, oli sünnitanud enese ümber kergelt multifilmiliku reaalsuse, joonud ja mõtelnud end teatavasse mulli, kus vähemalt alates pärastlõunast, kui pea juba parandatud, tšakrad lahti ja irvitus suul, oli olemine üldiselt väga elamisväärselt absurdne ja meelelahutuslik.