Janar Ala kommentaar: mis seis on Eesti popmuusikas

NOËP (Andres Kõpper), kelle debüütalnum tuli üllataval kombel alles eelmisel aastal välja, riisus tänavustel muusikaauhindadel koore. Foto: Konstantin Sednev

NOËPi auhinnad ei ole kuidagi üllatus, pigem mõjub selline asjade käik hoopis etteaimatavalt ja ka igavalt. Samas võib-olla ongi auhindade üks funktsioone mõjuda ka igavalt, sest a) elu peabki igav olema ja b) tõdemuses, et elu peabki igav olema, on midagi rahustavat.

NOËPil on tõesti teatav võime kõnetada seda, mis tuleb keskpõrandale kokku. Pole liha ega kala. Aga samas on mõlemat. Nagu globaalse ulatusega sojasööt muutvat nii sea- kui ka kanaliha maitse ühetaoliseks. Samas on mõlemad ju toitvad ja NOËP-gi oma ala asjatundja.

Nii uskumatu kui see ka ei tundu, on «No Man Is An Island» tegelikult alles tema debüüt. Jääb ju mulje, et NOËP on olnud meiega igavesti. 21. sajand on üldse jätnud kuidagi mulje, et ta on kestnud igavesti. Alles 22. aasta käimas ja juba nii palju juhtunud. Ajamõõtme kokkuvarisemine kõigest ruumimõõtmeks on mõjunud tajuilmale rängalt. Minu omale küll.