P, 5.02.2023

Arvo Volmer: rahapuudus ei võimalda Rahvusooperil eksperimenteerida

Alvar Loog
, toimetaja
Arvo Volmer: rahapuudus ei võimalda Rahvusooperil eksperimenteerida
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Rahvusooper Estonia loominguline juht Arvo Volmer tõdeb, et olukorras, kus lavastuste tasuvuse nõue istub vikatina kõril, on keeruline tagada teatri harmoonislist arengut ning kunstilist vabadust.
Rahvusooper Estonia loominguline juht Arvo Volmer tõdeb, et olukorras, kus lavastuste tasuvuse nõue istub vikatina kõril, on keeruline tagada teatri harmoonislist arengut ning kunstilist vabadust. Foto: Mait Jüriado

Estonia teater, mis on viimase aasta jooksul ületanud uudisekünnist peamiselt seoses diskussiooniga oma ajaloolise hoone võimaliku juurdeehitise teemadel, jätkab samal ajal kangelaslikult etenduste andmist vanas majas. Täna on nende seinte vahel elevust ja pidulikkust tavapärasest pisut rohkem, sest esietendub hooaja kahest ooperi uuslavastusest esimene: Wolfgang Amadeus Mozarti «Võluflööt», mille on sedapuhku lavale toonud soomlane Vilppu Kiljunen. Minu vestluskaaslaseks on Estonia loominguline juht Arvo Volmer, kes on ühtlasi «Võluflöödi» muusikajuht ning üks dirigentidest.

Milliste tagamõtete ning ootustega «Võluflööt» taas kord Estonia tootmisplaani sattus?

Sest see on ju Mozart! (Naerab.) Me peame oma publiku ootusi kohati natuke ette aimama ning neile vastu tulema. «Võluflööt» on läinud inimeste südametesse ning muutunud osaks õhtumaade ajaloolisest taustamelust. Seega pakub ta taaskohtumisel alati äratundmisrõõmu. Isegi ooperikauged inimesed on kuulnud reklaamidest Öökuninganna kuulsat aariat, milles on sportlikud käigud ülemistesse registritesse.

Mingi Mozarti teos peab olema iga ooperiteatri repertuaaris. Neid ei tohi muidugi olla liiga palju ning neisse tuleb tegijatel suhtuda suure lugupidamisega. «Võluflöödi» eelmisest lavastusest Estonias on möödas juba 32 aastat.

Lavastab soomlane. Aga kus on meie muusikateatri lavastajate pealekasv? Aastatel 2009–2021 esietendus meie Rahvusooperis järjest 19 täispikka mittealgupärast ooperit, mille olid lavastanud inimesed piiri tagant...

See on hakanud nüüd muutuma ning muutub juba lähitulevikus veelgi enam. Mullu lavastas Neeme Kuningas Verdi «Trubaduuri» ning Mart Kampus Raveli ooperit «Laps ja lummutised». Kevadel toob Vahur Keller välja Tõnis Kaumanni «Naksitrallid». Uuel hooajal lavastab Liis Kolle Jacques Offenbachi «Orpheus põrgus» ning Šaša Pepeljajev – peaaegu Eesti oma poiss! (Naerame mõlemad.) – Janáčeki «Preili rebase».

Seejärel tuleb Michiel Dijkema – samamoodi oma poiss, sopran Aile Asszonyi abikaasa, kes on meil lavastanud näiteks Rossini «Tuhkatriinu» ja Straussi «Nahkhiire» – jälle tagasi, et lavastada Wagneri «Lohengrini», sest professionaalseid ja visiooniga lavastajaid on ikka vaja.

Sest kohapeal pole neid hetkel üldse?

On, aga kõik peab olema tasakaalus. Tulevikus on suurem osa asju planeeritud Estonia majas eesti lavastajatele. Sest kui me ei anna lavastajatele tööd, siis neid ei tekigi. Sellega seoses olen käinud läbi kogu Eesti lavastajate nimekirja ning otsinud sealt tikutulega neid, kes nooti tunnevad. Mitme inimesega käivad läbirääkimised.

Märksõnad
Tagasi üles