AK Eesti orientalistika teetähised

Copy
Dalai Laama 2001. aastal Tallinnas. Vaskakul Mart Laar ja Linnart Mäll.
Dalai Laama 2001. aastal Tallinnas. Vaskakul Mart Laar ja Linnart Mäll. Foto: Peeter Langovits

Kaante vahele on saanud Linnart Mälli (1938–2010) loengud budismist ja Rein Raud (sümd 1961) ülevaate Aasia mõtteloost. Pika tee kokkuvõtted mõlemad. Ja Eesti orientalistika teetähised.

Linnart Mälli õpetuste didaktika

Linnart Mäll leidis, et tema vaimseks teeks sobib kõige paremini budism ja ta pühendas sellele oma elu. Ehkki tema loengud budismist kõnelevad dogmade vastu ja lõpmatute võimaluste poolt, ei ole siin eetilist relativismi. Vastupidi, kõige õigem ongi võtta neid loenguid juhatusena eetikasse. Et inimene mõistaks areneda ja tal oleks selgroogu.

Budismi terminoloogia ja tekstinäidete kõrval põimis Mäll loengutesse rohkelt kõrvalepõikeid elust enesest ja ergastavaid seisukohti. Need on irriteerivad, anekdootlikud, kergesti vaidlustatavad või seda kõike korraga. Kohati panevad need muigama, aga ilma oleks tekst verevaesem ja eetikaõpetus ei toimiks.

Ta arvas heaks pühendada terve loeng oma õpetajatele alates Uku Masingust. Rangelt võttes pole sel pistmist budismi ajalooga, paremal juhul saame üht-teist teada mõne budoloogi kohta. Näiteks Mälli kohta saame teada, et ta tahtis väikelapsena saada Rooma paavstiks.

Kuid just see loeng, mitte legend Buddhast või Jee- susest, sobis juhatuseks selle kohta, mis on vaimne teekond ja milline roll on noort inimest kõige enam mõjutavatel õpetajatel. Mäll nimetab oma õpetajaks ka dalai-laamat, aga ta osakaal on vähene, sest temaga «ristus minu elutee väga hilja» (lk 45). Inimese areng on mõistetav eaperioodide tundlikkust arvesse võttes.

-6. sajandini Indias, Hiinas ja Vahemere maades toimunud murrang mõtlemises on Mälli meelest võrreldav 20. sajandi murrangutega. See aga annab talle võimaluse rääkida tolle kauge sajandi juures väga paljust: taas lapsepõlvest, mälust ja teadvusest, armastusest inimeste ja loomade vastu, ja et side esimese kallimaga võib puruneda «ja isegi kui ei purune, siis stagneerub» (lk 53).

Tagasi üles